reede, 25. detsember 2015

Eestlase eluring, Marju Kõivupuu


Meie kiirelt globaliseeruvas ja üha sarnasemaks muutuvas maailmas on sageli turvaliseks kodu- ja pidepunktiks oma rahva kombed ja traditsioonid. Nende säilitamisel ja jagamisel teeb tänuväärset tööd Marju Kõivupuu.

Eestlase eluring jälgib inimese elukaarega seotud põhisündmusi alates sünnist surmani. Lisaks väga vanadele kommetele ja tavanditele on sisse toodud ka tänapäevaseid rituaale. Esialgu oli üllatav lugeda, et nii mõnegi tänapäevase tava kirjelduse allikaks oli interneti foorum. Kuid siis tabasin, et see ongi rahvapärimus, mis vanasti liikus suust suhu, mis nüüd liigub läbi neti. Lihtsalt suhtlusviis on teisenenud.

Raamatule lisavad väärtust rikkalik pildimaterjal nii autori enda isiklust pildipangast kui ka ERM-i arhiividest. Alati on põnev lisaks lugemisele vaadata pilte. See teeb justkui läbitava materjali veelgi rohkem taibatavamaks. Üks asi on lugeda ja ette kujutada, kuidas oli, aga pilte vaadates saad justkui loetu elustub täielikult.

Pool raamatust on pühendatud surmaga seotud rituaalidele ja matusekombestikule. Õigupoolest soovinudki autor alguses avaldada raamatu surma ja matustega seotud kombestikust, kuid see olevat tundunud olevat liiga sünge ja sestap sai juurde toodud ka teised inimese elukaare sündmused. Samas on ilmselt surma ja matusega seotud kombestik kõige rohkem kadumas. Alates fotograafia (ja tänapäeval kõikide muude jäädvustamist võimaldavate tehnoloogiate) võidukäiguga on inimese elukäik säilimas visuaalselt. Piltide, videote, helisalvestite jms kaudu elavad inimesed igavesti või vähemalt seni kuni säilivad pildid ja failid. Vanasti kahjuks elasid teisele poole lahkunud inimesed edasi ainult lähedaste mälestustes.  Ja selleks, et mäletada ja hoida lahkunuid oma meeltes, tuli läbi viia erinevaid rituaale ja kombeid.

Läbikäidavad toad, Katrin Johanson


Läbikäidavad toad oli kiire ja lihtne lugemine. Veidi meenutas Ira Lemberi romaane. Ira Lember armastab ka kirjutada inimeste huvitavatest saatustest ja elu keerdkäikudest. Kuid sellega see võrdlus ka piirdub. Antud romaanis olid mingi telg nii lool kui ka tegelaskujudel olemas, kuid millegipärast ei joonistunud need lõpuni selgelt välja. Tunda oli, et prototüübid olid elanud põnevat elu, kuid romaanis oleks tahtnud näha rohkem selgemaid karaktereid. Minu jaoks jäid nad hüplikuks ja veidi punnitatuteks. Lugu ise oli kahe inimese Ado ja Elsi läbi elu kulgevast suhtest. Alguse saab nende romaan enne teist maailmasõda, jätkub juhuslike kohtumistena Siberis ja pärast sõda taaskord Eestis. Nende lugu jutustatakse läbi Elsu õe lapselapse silmade läbi.
 

pühapäev, 20. detsember 2015

Lindvistika ehk metsa see lingvistika, Valdur Mikita


 
 
 
Valdur Mikita uue raamatu Lindvistika ehk metsa see lingvistika lugemine sujus minu jaoks sujuvamalt kui eelmise raamatu Lingvistilise metsa lugemine. Viimati nimetatut lugesin vast pool aastat, mis on minu jaoks ikka ülipikk aeg. Üldjuhul ma lausa neelan raamatuid. Nüüd minu üllatuseks kujunes Lindvistika lugemine ladusaks ja möödus tavapärases tempos. Huvi pärast võtsin uuesti kätte Lingvistilise metsa ja avastasin, et ilmselt olen vahepealsel ajal „edasi arenenud“. Mikita pead pööritavad mõttelennud olid täiesti jälgitavad ja ma suutsin olla kohal ning nautida mõttekäikude keerutavat ilu ja ehedust. Lingivistilist metsa esimest korda lugedes oli olnud mul pigem tunne, nagu oleks peaga pesumasina trumlisse kinni jäänud ja see loksutas mõtteid edasi ja tagasi ja üles ja alla ning nn rajal püsimine oli paras tasakaaluharjutus. Lindvistikas aga ma nautisin Mikita mõtterännakuid ja tõlgendusi eestlusest ja tema kodust täiega. Iga sõna, iga lause oli lihtne ja peapööritust ei kaasnenud.

Mis mulle siis Mikita raamatutes meeldib? Mulle meeldib, kuidas ta räägib eestlaste usust, kodust, keelest, maast ja tegemistest lihtsalt ja mänguliselt. Me oleme metsarahvas, meie kirik ja pühakoda on metsas, meie kodu on metsas. Metsast me tuleme ja metsa me läheme. Ma olen ikka öelnud, et meie eestlased oleme tohutult rikkad ja seda just meie looduskeskkonna pärast. Meil on veel alles puhas õhk, värske kaevuvesi ja lõputud metsad, sood ja rabad. Toimetades Tallinna kesklinnas kõrgtehnoloogilises keskkonnas on ainult poole tunnise autosõidu kaugusel ( kui mitte veel lähemal) võimalus uidata üksikutel inimtühjadel metsaradadel. Mitte metsaks kujundatud pargis, vaid päris naturaalses metsas. See annab pidet ja hingejõudu. Sellest kõigest kirjutab ka Mikita oma raamatutes ning me peaksime olema rumalad ja lühinägelikud kui me seda ei hinda.

Valdur Mikita raamatutes on midagi sarnast Lennart Meri Hõbevalge lugudega. Kui Lennart Meri viis lugeja rännakule otsima müstilist Ultima Thulet ja eestluse juuri, siis Mikita jalutab läbi tänase päeva ja jutustab meile sellest, mis on just siin ja praegu meie ümber.

Mis mulle kõlama jäi? See on lugu mustikal käimisest. Just mustika peal käimisest. Kirjutasin osa sellest loost ka siia ümber.
 

Oli augusti keskpaik, metsast võis leida veel hiliseid marju. Kükitasin maha ja uurisin mustikapõõsast, mille otsas kõlkus üks tumemustaks küpsenud mari. Mingi ebamäärase aistingu survel hakkasin oma kujutluses mööda mustikavart liikuma. Sõitsin veidi ja vahetasin siis sõiduvahendit. Liikusin esmalt, nagu tuhiseks kiigega läbi õhu, siis hüppasin okste peal, jooksin mööda oksaharusid ja viimaks hoidsin suurt marja süles. See oli nagu keha puudutamine erinevate aistingutega, ainult „seestpoolt“. Äkki kuulsin selgesti meloodilist ja vihisevat heli. Kui selle tantsu lummusest viimaks vabanesin, vaibus ka meloodia.

Sellist tantsu ja ühte saamist loodusega saab kirjeldada ainult Valdur Mikita ja muuta see naudisklevaks ja kaasa haaravaks. Kuid Mikitale kohaselt jõuab ta  mustikaloos välja Kalevipoja radadele ja tema ema Linda põlvnemiseni tedremunast. Selline mõtterännak siis ......... mustikast tedre munani. Tänasest hetkest päris maailma loomise alguseni välja. Polegi rohkem vaja leidmaks sidet möödunud aegadega.

Mikita kirjutab ka eestlaste usust ja julgustab taasleidma oma usk. Meid eestlasi on üldjuhul peetud usuleigeks rahvaks, aga seda minu arvates nö riiklikke või ametlikult tunnustatud uskude koha pealt. Tegelikult oleme põlisrahvana üsna oma usku ja minu arvates on see hea. See päästab meid. Kui enamus uske käsitlevad usuobjekti (subjekti) väljaspool uskujat ehk jumal on meist väljaspool olev ja me peame teda kummardama, paluma jne. Vanaaja eestlaste usk oli suunatud sissepoole ehk uskumisse iseendasse. Nähes kui vähe on inimestes ebakindlust ja eneseusku on viimane aeg tagasi tulla juurte juurde ja leida looduse abil usk iseenda seest. See annab jõudu tulla toime tänases maailmas.

Mikita raamatutest kirjutaks pikalt, kuid läheneva päikese sünnipäeva, talvise pööripäeva tähistamiseks ja pühade vaikuse nautimiseks soovitan hoopis sul ise lugeda nii Lindvistika kui ka Lingvistilise metsa raamatuid ja uidata eestluse radadel.

pühapäev, 29. november 2015

Loovkirjutamise proovilapid, MS


Pilt aknast – seletuskiri politseile

Kui ma tol õhtul aknast välja vaatasin ei näinud ma esialgu mitte midagi. Novembri esimene külm oli kaanetanud poriloigud ja lumesegune jää heikles tänavalampide kumas. Kell võis olla umbes seitse, sest telekas oli just alanud Kanal 2 Reporter. Aknast välja vaadates jäi paremale auto. No selline vanemat tüüpi, ebamäärast halli värvi. Korraks ma mõtlesin, et see küll pole naabri Peetri oma. Aga kes see neid tänapäeva noorte autosid nii hästi teab ja mäletab. Iga nädal on teistel uued, vahest vingemad, vahest kehvemad. Kumme vilistavad ühtemoodi.
Aga kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis olin jah enne seda mingit kisa kuulnud. Aga, et see kisa autost tuli, seda ma küll arvata ei osanud. Kesse ikka seal pimedas näeb kui keegi kinnises autos karjub.
Ühesõnaga see on kõik, mis ma oskan öelda ja kirjutada. Mina vanainimene, ega ma enam hästi ei näe ega kuule kui keegi võõras autos ära tapetakse.


Pilt aknast – muinasjutt

Elasid kord Pepe ja Topi, kaks väikest hiirepoissi. Nad elasid täitsa kesklinnas ühes pimedas ja kõledas sisehoovis. Ühel päeval ütles Pepe Topile „Hei Topi, lähme rändama. Ma olen kuulnud, et kusagil mujal on ka elu ja parem.“ Topi vastas „Ma ei tea, Pepe. Kas tasub oma nina võõrastesse asjadesse toppida? Mäletad eelmisel aastal läks naabrirott Roti ilma vaatama ja rohkem pole me teda näinud.“ Pepe kuulas Topit ja ohkas „Jah, oleme parem kodus. Suvel näeb korraks päikest ja siis oleme rõõmsad.“ Topi noogutas ja kask hiirepoissi sibasid sabad rõngas vihmaveetoru poole.


Arvamuslugu – Rikkus ei seisne rahas

Me kipume hindama rikkust ainult materiaalsest vaatepunktist lähtudes ja meile tundub kui me ei oma raha mille eest asju osta, siis oleme me vaesed. Palju vähem tähelepanu on pööratud vaimsele ehk mittemateriaalsele rikkusele. Kahjuks vaimsust – elust taipamist, haritust ja empaatiat raha eest osta ei saa. Tõsi, raha eest saab käia kursustel, end arendada, osta raamatuid, käia kinos, nautida kunsti. Kuid, kas see ka reaalselt inimese sisemaalima rikkamaks muudab, sõltub väga palju konkreetsest isikust ja tema avatusest. Ehk siis rikkus, vaimne rikkus ei seisne rahas.

Dialoog – Raamat ja õun

Raamat luges ennast, kuid siis pöördus äkki õuna poole „Kuule õun, mis sa arvad kui sa oleks puu, kas sa oleks siis õnnelikum?“ „Kuule raamat,“ vastas õun veidi pahaselt „mis küsimus see selline on?“ „Kuidas see ei ole küsimus?“ mõmises raamat samal ajal lehte keerates „mina küll mõtlen vahest, kes ma oleks kui ma poleks raamat.“ „Oleks, poleks“ ühmas õun. „Pane ennast parem põlema.“

Oravlohe, MS


Täna ma jutustan ühe loo Oravlohest.
Elas kord seitsme maa ja mere taga Oravlohe. Ta elas seal täitsa üksi, sest ta ei teadnud, kas ta on orav või on ta lohe. Oravlohe hüppas päevad läbi oksalt oksale ja kolas koobastes ringi. Ta päevad olid täis põnevust, sest iga päev oli iga puu uus ja igas koopas mõni avastamata nurgatagune. Kuid sisimas oli Oravlohe kurb, sest tal polnud ühtegi sõpra, sest ta ei teadnud, kas ta peaks sõbrustama oravatega, kes hüppasid puudel või lohedega..., kes elasid koobastes. Kellegagi polnud oma rõõmu jagada.
Kord ühel päeval sattus ta teele jänes. Oravlohe polnud kunagi jänest näinud. See oli üldse õnn, et ta jänest märkas, sest kuidas sa saad midagi näha, mida sa ei tunne. Aga seal ta seisis, väike valge jänes, sabaots tarmukalt püsti ja kõrvad tuules loperdamas. Jänes vaatas oma arukate silmadega Oravlohele otsa ja ütles „Ma tulin sinu juurde, sest sa tunned end üksi.“. „Aga jänes,“ vastas Oravlohe „ma pole ju üksi. Mul on puud ja mul on siin koopad. Jah, mul pole ühtegi sõpra, kellega oma rõõmu jagada.“. Jänes vastas „Sellepärast ma tulingi. Sa oledki teistsugune ja sa ei pea sellepärast olema kurb ja üksi. Tegelikult on sul kaks korda rohkem sõpru kui oravatel ja lohedel kokku. Nad kõik on su sõbrad. Ma annan sulle ühe merekarbi, see hoiab sind julgena, kui lähed oravaid ja lohesid mängima kutsuma.“ Nõnda ütles väike, valge jänes ja kalpsas sabatutti välgutades minema.
Ja kui Oravlohe veel surnud pole, hoiab ta väikest merekarpi enda ligi ja tal on palju sõpru.

Kui ma armastasin tislerit, Kerttu Soans

Pühapäeva hommikul lugesin vahvat lugude kogumikku Kui ma armastasin tislerit. Väga Eesti Naiselik raamat ja väga ilus raamat. Lihtsad, kuid veidi müstilised lood vaheldumisi unenäoliste illustratsioonidega. Minu lemmikpilt roosidega kleidist on lausa raamatu kaanepilt (avastasin selle siis, kui tegin raamatu kaanest blogi jaoks pilti:).
Mis mulle meelde jäi? Mõtlema pani hoopis huvitav detail loost Tädi Mari piits ja präänik, kus oligi reaalne näid...e piitsast ja präänikust. Miks see mu tähelepanu köitis? Vist sellepärast, et samalaadset lugu, kus lapsele ihunuhtluse andja hüvitab oma karistustöö, lugesin Erik G Vergi mälestusest Vaimustuse aastad. Seal andis koolidirektor peale peksu poisile raamatu. Kerttu Soansi raamatus annab tädi Mari peale vitsutamist lapsele süüa head ja paremat. Ma vist polegi varem nii otseseid näiteid piitsa ja prääniku teemal tähele pannud. Mõtlemapanev? Kummaski loos ei olnud selgust, kas ja kuidas selline meetod toimis, pigem on selline käitumine meelde jäänud.
Kuid selleks, et lõpetada postitus helgemates toonides, toon siin ära raamatu kõige viimase loo.
Kui koerainimesed kokku satuvad, räägitakse alati palju. Kui keegi räägib palju oma lapsest, tüütab see tavaliselt kiiresti ära, ja kui ta räägib oma lapsest veel hästi ka, siis teised, eriti teised emad, ei kannata seda kaua välja. Oma koerast hästi rääkimine ei käi aga kellelegi närvidele, vastupidi - teised koerainimesed õhutavad rääkijat veel takkagi ja on nõus kuulama jälle ja jälle kasvõi ühte ja sama koeralugu.
Rääkigem siis rohkem koertest:)

Endis-Eesti elu-olu

Mind on alati võlunud, kuidas elati vanasti, mida tehti, söödi, mõeldi. Eesti Kirjandusmuuseumi kogumikust saab päris hea pildi nii 100-150 aasta tagusest elust eesti talutares. Peaks ütlema, et midagi glamuurset seal pole. Peatoiduks oli rokk (tangupudru hapupiimaga), joodi taari ja õlut. Tööd tehti omatehtud tööriistadega. Ühesõnaga kõik tehti ise – majad, riistad, riided ja lapsed. Noh viimased (või õigemini esimene) võisid natuke olla ka mõisaparuni ja...gu, kuid sellest palju ei räägitud.
Elu oli lihtne, töö raske ja meel rõõmus ehk 100% naturaalmajandus.
Minu jaoks uus teadmine oli magamisest. Vanasti ei magatud järjest 8 tundi öösel, vaid magamine oli jaotunud ööpäeva peale. Öisel ajal magati 3-4 tundi, siis ärgati, tehti hommikused toimetused ja magati uuesti koiduund kuni valgeks läks (talveajal siis). Lisaks magati päeval, keskhommikul peale sööki. Aega vaadati rohkem taevatähtede järgi ja kui ilm pilves oli, siis tunde järgi.
Nüüd aga toon ära ühe retsepti kuidas kasutati õlut toiduvalmistamisel.
Peesits. Piim aetakse keema, võetakse tulelt ja valatakse õlut (2 jagu piima, ja 1 jagu õlut) hulka. Siis klopitakse toores muna (toobi piima peale 1 muna) ilma keetmata hulka ja valatakse saiapudi (peenendatud sai) peale. Tehti pühade ja pulmade puhul. Joodi kohvi eest. /lk 187. Algallikas ERA II 58,621 (7)<Halliste khk., Penuja - J.Sarv

Sõjas ja armastuses, Boris von Uxkull

Sõjas ja armastuses, sellist pealkirja kannab Boris Uxkulli päevaraamat Napoleoni ajastust. Tõeliselt põnev ja ilus lugemine noore Eesti päritolu (Vigalast) baltisaksa noormehe sõjakäikudest Vene- Prantsuse sõjas (1813-1815) ning hilisemast õpingutega seotud reisist Doonau äärde ja Itaaliasse.
Mis teeb siis sõjakirjeldused põnevaks ja ilusaks? Kindlasti mitte kirjeldused sõjast ja sellega kaasnevast valust ja kannatusest. Pigem see, mida noor sõjamees nägi ja koges hoolimata ...sõjast. Kuna päevikupidaja (raamat ongi Boris Uxkulli päevikud sellest ajast) on noor ja kuum mees, siis kätkeb ka isiklik päevik kirjeldusi naisvallutustest. Nende kirjeldus on ühetimõistetav, kuid kordagi mitte labane ega naisi alavääristav. Tõelise džentelmenina laseb ta pigem aimata oma vallutuste hurmavust kui lajatab otse.
Lisaks naisseiklustele sisaldab päevik lummavaid ja vähem lummavaid loodus kui eluolu kirjeldusi tolle aegsest Euroopast alates Moskvast kuni Pariisini välja. Silme ette kerkivad reljeefsed kesk-euroopa maastikud. Kirjeldatakse sõjateele jäävate inimeste eluolu. Eriti jõhkrad on kirjeldused, kui vene sõjavägi on sunnitud taganema ning taganemisel hävitatakse kõik, mis teele jääb. Talupoegade hütid põletakse, vili tallatakse ja kaevud mürgitatakse. Kõikjal on lagunevad laibad ja jõhkralt haavatud sõjamehed. Kogu selle koleduse lõpuks kui taganedes jõutakse Vilnosse, leiab taas aset šarmantne seiklus öömaja 23 aastase lesest perenaisega, kellega vahele jäädes trööstib Boris ka lese toatüdrukut. Ja nõnda segi sõjakäikudega on kogu sõjapäevik vürtsitatud erinevate armulugudega. Sõjamehest Casanova jääb alati oma naissuhteid kirjeldades diskreetseks, kuid tolleaegset aega arvestades on ta siiski üsna julge. Korra tal siiski läheb armumängudes halvasti, kui juba peale Pariisi võidukat vallutamist leiab ta end ühel joomapeo järgsel hommikul pesunaise voodist, saades kingituseks kaasa karmi suguhaiguse. Peale seda tõmbu noormees veidi tagasi.
Raamatu teine päevik kätkeb endas Borisi õpingute aega Saksamaal ja Austrias. Kuid päevik pigem kirjeldab tema rännakuid koos kauni Helenaga, kellega seob siiras armastus, kuid kellega ta tolle aegsete reeglite kohaselt abielluda ei tohtinud. Nõnda nad reisivad valenimedel all valeabielupaarina Itaaliasse. Hoolimata sellest, et Helenast ei saa tema naist, hoolitseb Boris tema eest. Kahjuks päevik lõpeb ning hilisemalt pole ka kuskil jälge, mis tegelikult Helenast sai. Boris elas aga oma elu lõpus Vigalas ja pidas mõisa. Lõpuks alles 50 aastaselt alistus ta ja abiellus, kuid lapsi tal ei olnud.
Soovitan kindlasti lugeda neid päevikuid, sest need on kauni sõnastuse ja stiiliga kirjeldused tolle aegsest Euroopast.

Väike MIn tüdruk Chimelist



Täna ma kirjutan ühest armsast lasteraamatust, mille esitlusest möödunud laupäeval Tartus olles osa sain. Keegi tark on kuskil öelnud, et kui tahad näha rahva hinge, siis loe selle rahva muinasjutte ja muistendeid. See konkreetne raamat pole küll muinasjutukogu ega muistend, vaid ühe Guatemala tüdruku lood elust väikeses mägikülas.
Nendes lugudes on omakorda lugu. Lugu maailmast ja selle mõistmisest loodusrahva pilgu läbi. Kõrval põikena toon siinkohal, et olen tähele pannud..., et kõigi põlisrahvaste lugu on sarnane. Ehk me olemegi kõik üks?
„Vanaisa seletas meile ka seda, et igal asjal on hinge naual, igal on oma vari, oma teine pool. Maal on hing, puul on hing, mäel on hing. Maal on naual, kividel on naual, mägedel on naual, esivanematel on naual, inimestel on naual, loomadel on naual, päikesel on naual, tuultel ja õhul on ka oma naual. Seepärast peab inimene kõnelema maaga, jõega, lilledega. Seepärast tuleb neid austada, sest kõige jaoks tuleb küsida luba, nõndasamuti nagu inimese puhul. Kui langetame puu, siis palume tema käest andeks. Me selgitame talle, et teeme seda vajadusest. Samuti siis, kui me astume , palume selle jaoks metsa käest luba. Sest me elame loodusega koos. Looduse sees. Me oleme osa tema väest ja hingejõult tuleb meil otsida tuge. Me ei ela loodusele vastu.“
/ lk 36 Vanaisa ja maisipõld/

Tundeterroristid, Helmut Fuchs, Andreas Huber



Järjekordne Maalehe sarja raamat räägib sellest, kuidas ära tunda emotsionaalset vägivalda ja kuidas sellega toime tulla. Juba sissejuhatuses viitavad autorid nö saksa haigusele, mille sümptomid seisnevad pidevas hirmu tundmises vigade tegemise ees. Põlgusväärne on kiitmine ning pigem on kõvamees see, kes tabab esimesena teise vigu tegemast. Tsiteeritakse vana švaabi vanasõna "Mitte laita saada ongi juba kiitus". Kiitmine on kahtlane tegevus ning selle viljeleja on kas loll või pugeja. Üllatavalt tuttav tundub? Eks ole Eesti kultuuriruum tugevalt mõjutatud saksa kultuurist ja selle rahva tõeks pidamistest. Vastupidise näitena tuuakse USA kultuuri, kus pigem julgustatakse inimesi järjest uuesti proovima, katsetama ja kõike uut omandama ning jagatakse ohtralt kiitust. Ei oska ise hinnata USA kultuuri, sest lähem kokkupuude sellega puudub, kuid senine elu on näidanud, et igal juhul motiveerib tegutsema rohkem heatahtlik ja toetav suhtumine kui pidev alavääristamine ja vigadele näpuga näitamine. Raamatu autorid rõhutavad julgustamise positiivset mõju. Toon siinkohal ära leheküljel 106 esitatud väikese julgustamise kooli:
• Harjutage endale teadlikult sisse positiivne tagasiside.
• Ärge kritiseerige kedagi kolmandate isikute kuuldes (eriti tähele panna seda laste puhul).
• Kontrollige oma meeleolusid.
• Kritiseerige ainult asja, mitte inimest.
• Positiivne vaatenurk tugevdab eneseteadvust.
• Loobuge ego-mängudest.
• Vältige laimujutte ja paljastage nende levitajad.
Ja kõik algab iseendast, kiites ja julgustades ennast iga päev, oskad ka seda teistele jagada.
Lisaks on raamatus ära toodud põhilised tundeterroristide tüübid ja on antud retseptid, kuidas nende terrorispetsialistidega toime tulla. Samas oleme ka ise oma tunnete terroristid. Näitena tuuakse enesesisendused teemadel: Teised on targemad ja ilusamad kui mina!; olen midagi väärt vaid siis, kui teised mind armastavad!; pean oma elu kujundama selliseks, et olen kõigile meele järele!; Pean olema täiuslik- ja seda otsekohe!; Miski ei anna mu elule mõtet!; Kõik on nii igav!; Mul ei ole nagunii mingit võimalust oma elu mõjutada või on see võimalus minimaalne!. Sisekõne on võimas meie emotsioonide mõjutaja. Raamatu autorid annavad nõuandeid kuidas tulla toime sellise eneseterroriga. Ega autorid mingit uut jalgratast ei leiuta ja retsept on lihtne: armasta iseennast, usu endasse, väärtusta ennast jne. Ei midagi keerulist, vaid lihtne lugupidamine enda vastu.

Kas kõik on juhus?, Stefan Klein


 Tänase postituse pealkirja näppasin otse Stefan Kleini raamatust "Kas kõik on juhus". Oma raamatus käsitleb autor teemat, kas meie elu juhivad juhused/saatus või on kõik mikroskoopiliste teadlikke sammude kogum. Ühteaegu pillutatakse lugeja kaose ja korra teooriasse kui ka praktilistesse näidetesse.
Klein käsitleb juhuslikust kirjeldades investorite käitumist börsil. Me teame, et aktsia hinna liikumise määrab nõudluse ja pakkumise vahekord ning sellel on vähe pistmist ettevõtte tegeliku väärtuse kõikumisega. Ettevõtte tegelik väärtus on juba arvesse võetud aktsia hinnas, kuid hinnakõikumist see ei mõjuta. Seega kui börsil tegelda aktiivselt, siis on jah hea teada, kuidas aktsiahinnad kujunevad ning mineviku trendidele tuginedes ennustada trendi jätkumist. Kuid reaalselt sekkub juhus. Me võime eeldada, et investorid käituvad ratsionaalselt ning ostavad ja müüvad aktsiad nende tegelikust väärtusest lähtudes. Tegelikult lisandub siin nn karjamentaliteet. Positiivsete ootuste korral hakatakse aktsiaid ostma ja see tõstab nende hinda. Kõik usuvad, et uus piimajõgi on sündinud ja tormavad sellest imest osa saama. Sellega distantseerub börsil toimuv tegelikkusest ja tekib mull. Klein soovitab siin turuga kaasa minna ja loota, et leidub järgmine ullike, kes Su kallilt soetatud aktsia omandab veelgi kallimalt (analoog siin kinnisvara mulliga, kus ostes juba kõrge hinnaga kinnisvara üritatakse see kasu saamise eesmärgil veelgi kallimalt realiseerida). Klein toobki oma raamatus välja asjaolu, et üldjuhul käituvad inimesed teistega sarnaselt ja mõjutavad üksteist vastastikku. See väljendub näiteks valimistel, kus valitakse ikka üldteada tuntud kandidaate, keda arvamusliidrid on toetanud. Samas võib liigne enesekindlus samal moel kaasa tuua tagasi lööke. Näitena tõi Klein, et kindlas võidus kindel olijad ei pruugi minna hääletama oma kandidaadi poolt ja tulemuseks on läbi kukkumine, mitte oodatud võit. Sama tekib ka börsimulli korral, kui keegi hakkab ettenägematult käituma, tekib paanika ja tulemuseks on turu kukkumine. Majanduse areng ja informatsioon, mis on investeerijate käsutuses, määravad kursse ainult pikas perspektiivis; lühiajaliselt on liikuma panevaks jõuks hüsteeriad, hirmud ning igat liiki ebamõistlikkus. Isegi kui keegi leiab ülihea taktika, milliseid aktsiaid osta, siis kui teised hakkavad seda jäljendama, muutub see tavaliseks mustriks ja enam oodatud tulu ei teenita.
Siinkohal toon reamargi korras ära, et eelnev kehtib börsil aktiivse kauplemise kohta. Juhul kui soovid aktsiatesse investeerida pikaajaliselt, siis on tark teha omale rohkem selgeks ehk mis on ettevõtte tegelik väärtus, oodatav tulu, kuidas liiguvad ettevõtte rahavood, mis on majandusharu väljavaated tulevikuks jms. Ning siis peab ka õnne olema, et teeksid õige st kasu toova valiku, sest me ju teame, et üks juhuslik juhus võib kõik kaardid segi lüüa:)
Teadlikke sammude kasust aga kirjutas Klein, tuues näiteid sellest, kuidas keerukate olukordade lahendamiseks on targem teha palju väikesi otsuseid kui üks suur ja lõplik. Asi on selles, et me ei oma kogu vajalikku informatsiooni tegemaks kaugele ulatuvaid järeldusi. Samuti muutuvad asjaolud ajas ning kui seda arvesse ei võeta, siis kohale ei jõua. Jah, me võime unistada kiirest võidust, elu muutvast sündmusest, kuid reaalsus on näidanud, et üldjuhul jõuame tulemusteni raske töö ja sihikindlate väikeste sammudega. Jah, tagantjärgi võib tunduda, et kõik muutus ühe hetkega, kuid tegelikult eelnes sellele rida väiksemaid sündmusi (ma tooks ise siin näiteks oktoobrirevolutsiooni, mis mitte ei alanud Aurora lasust, vaid juba ammu varem. Sama ka Nõukogude Liidu lagunemine 1990 ndate alguses. Lihtsalt vastavaks ajaks oli ühiskond küps läbi viima muutust). Nagu me teame, siis areng toimub lihtsamalt keerukamale. Kunagi ei valmi keeruline masin või lahendus koheselt, vaid samm-sammult. Nõnda areneb ka inimene ja tema elu. Keegi pole sündides sama tark kui surres või sama tark minnes kui tulles jne. Seega suurema kasu või väiksema kahju saamiseks on targem liikuda eesmärgi suunas aeglaselt kui teha järske kannapöördeid.
Kasust on toonud Klein näitena kaval taktika palga läbirääkimisteks. Töötaja võiks uues firmas välja kaubelda töötasu, mis sõltub osalt firma edukusest, ja nõustuda vastaskäiguna majanduslikult kehvematel perioodidel erakorralise puhkusega, mida kasutada täiendkoolituseks. Nii saab igal juhul kasu, kas preemia või eneseharimise näol, mis suurendab töötaja väärtust tööturul. Sama laadse näite võib tuua ka investeerimisest. Teame ju isegi, et tark pole hoida mune ühes korvis ehk vastupidiselt on alati mõistlik omada, kaitsmaks end ootamatute juhuste puhuks, võimalikult erinevaid vastassuunas liikuvaid aktsiaid.
Samas toob Klein välja asjaolu, et kui tunneme väga suurt ebakindlust, siis targem asjadel minna kui hoida kinni olemasolevast infost ja püüda sellest lähtuvalt otsustada. Ehk siis minna ennustaja juurde ja lükata otsustamine temale? Miks mitte, kui see päästab iseendale tulevikus etteheidete tegemise.
Kokkuvõtteks nendib Klein, et siiski tasub end usalda juhuse hooleks ja olla tähelepanelik neid juhuseid ära tundma. Ehk samm-sammult:)

Eesti rahva haridusejärg muistse iseseisvuse ja ordu ajal, Friedrich Amelung, Villem Reiman


 
 

 
 
 
 




Järgnevalt toon ülevaate huvitavast artiklite kogumist, mille autorid elasid üle-eelmise sajandi teisel poolel. Willem Reimani kirjutised käsitlevad Eestimaa saamislugu ( kust tuleb sõna eesti), Eesti muinasusku kui ka muinasaja igapäevase eluolu kirjeldusi. Friedrich Amelungi artiklid on pealkirjastatud kui Eesti rahvahariduse algus, kuid tegelik sisu käsitleb suures osas maarahva ristiusustamist alates keskajast. See, mis mind kõnetas oli paradigma muutuse kirjeldus kui hakati levitama kristlust. Ehk kui nö paganliku usu kohaselt usuti omaenese jõusse, siis kristluse puhul pöördus uskumine väliste jõudude poole ja nendele alistumisele. Päris põhimõtteline vahe? See pani mind mõtlema, et tänapäeval ollakse jõudmas läbi esoteerilise kui ka eneseabikirjanduse tagasi juurteni. Kristliku lääne ühiskonna inimene otsib omaenese jõudu ja püüab leida enese seest usku ja kindlust.

Mõtlemise salapära, Gunnar Aarma



Augusti ühel sulnil nädalavahetusel lugesin läbi järjekordse maalehe sarja raamatu. Antud juhul oli raamatu pealkiri pisut eksitav, sest mõtlemisest oli raamatus juttu ca 20% ulatuses. Ülejäänu moodustas erinevate abieluvormide tutvustus ning käsitlus mehe ja naise rollidest kui ka seksuaalsusest. G.Aarma on seisukohal, et naine elab kodule, mehele ja lastele ning mehe kohus on seda kõike naisele võimaldada.
Kuid see, mida mina sellest raamatust leidsin, käsitles erinevate keelte kõla ja vaimsust tulenevalt vokaalide sagedusest.

Euroopa ajalugu, Norman Davies






Alustan Norman Daviese Euroopa Ajalooga. Tegemist on telliskivist paksema raamatuga, mis varbale peale kukkudes teeb haiget. Sestap tuleb seda lugeda turvaliselt. Lisaks klassikalisele ajaloo käsitlusele (mis kätkeb endas valdavalt kronoloogiat, millal keegi valitseja teisele valitsejale kallale läks ja milliseid maid vallutati) leiab sealt ka põnevamaid ülevaateid. Neis esitatud info avab Euroopa ajaloo muid tahke.
Kuid see, millele tahan ma siin blogis tähelepanu juhtida on see, et Google avastati juba ammu varem kui eelmisel sajandil. Keskaegne Kataloonia arst, filosoof, keeleteadlane, luuletaja, suur rännumees ja märter Ramón Llull defineeris juba 1272. aastal GOOGLE järgmiselt: Vt pildi viimane lõik