London: Lühibiograafia. Peter Ackroyd

Vähe on kirjutatud põhjalikke ja huvitavaid raamatuid linnade ajaloost. Londoni: Lühibiograafia on üks neist. Kohe ütlen ära, et tegemist on väga vägivaldse ja tumeda looga. Mingit glamuurset ajalugu ja kirjeldusi ilusast elust oodata ei maksa.

Minu jaoks see isegi nii üllatav ei olnud, sest kunagi esimest korda Londonit külastades olin hämmelduses, kui palju nad fännavad kuritegevust ja õudusi. Piisab ju mõelda Londoni muuseumitele. Madame Tussaud muuseumis on eraldi osakond kurjategijatele, rääkimata eraldi Londoni vangikongidest jne. Sõjakas rahvas, sõjakas minevik.

Raamatust London: Lühibiograafia saab hea ülevaate ühe maailma linna kujunemisloost. Päris algselt on ju London rajatud druiidide pühapaikadesse ja allikatele. See loob Londoni ümber veelgi rohkem salapära ja põnevust. Samas pole sellest roomlaste eelset ajast erilisi märkmeid säilinud ning  arheoloogilised varemed ja ajaloolised andmed pärinevad pigem juba Rooma-aegadest. Peale roomlasi asustasid linna saksid, siis taanlased ja lõpuks marssisid sisse normannid. Nii see linn läbi sajandite arenes ja kasvas kandes endaga kaasas vägivalla pitserit. Kes on lugenud Charles Dickensi raamatuid, see teab, kui vägivaldne, räpane ja lootusetu elu Londonis oli. Kuritegevusest, mustusest, pimedusest ja kõigest muust halvast kirjutab ka Peter Ackroyd. Kohati oligi seda raamatut raske lugeda, sest palju ikka jõuab niigi igapäevase negatiivse uudistevoo kõrval lugeda meelelahutuseks vägivallast. Samas maalis kirjaniku mahlaks stiil koos ajalooliste faktidega elava pildi Londoni elust läbi sajandite. Ning kui mõelda, et inimesed on selles linnas elanud sajandeid ja linn on pigem kasvanud kui kahanenud, siis ilmselt on selles elus ka midagi ilusat ja lootust andvat ning armastusväärset. Samas sellest Ackroyd eriti ei kirjuta. Seetõttu tuleb antud raamatut lugedes leppida Londoni süngema poole tutvustusega. Maailma rahanduskeskuse staatus juba isegi räägib linna külgetõmbavusest. Seal, kus on raha ja võim, seal on ka vägivald ja pahelisus.

Suurele Londoni fännile võib seda raamatut soovitada kui giidi kolamaks Londoni tänavatel. Autor kirjeldab tänavate ja kvartalite kaupa Londoni räpast minevikku. Nii võib kolada ajaloo hämarates pubides, klubides, turgudel aga ka kodudes, saada osa keelatud seksist, ohjeldamatust joomisest, vangide elust, kelmustest, aga rahutustest kui ka kurikuulsast 1666. aasta tulekahjust. Kindlasti on palju sellest ka ülekandunud tänapäeva, kuid kas me tahame sellest teada?

 

 

Võluv soolestik. Kogu tõde ühe alahinnatud elundi kohta. Giulia Enders

Armastus käib kõhu kaudu. See on nüüd siis tõestatud. Võluv soolestik on põhjalik raamat meie siseelust ja annab tervikliku pildi, mis toimub meie seedesüsteemis ning kuidas see, mis toimub kõhus, mõjutab mõtlemist ja üldist vaimset heaolu.

Mulle meeldis nii raamatu stiil kui ka kujundus. Lihtsas keeles ja näidetega oli selgitatud seedeorganite tööd ja funktsioone, illustratsiooniks ülilahedad joonistused. Harva saab lugeda põnevalt ja arusaadavalt kirjutatud meditsiiniteemalisi raamatuid, isegi kui need on kirjutatud populaarteaduslikus võtmes. Võluvat soolestikku lugedes ei hakanud kordagi igav ning kuigi esitatu oli väga infotihe, oli see kergelt loetav ja arusaadav. Raamatu lugemise lõppedes tundsin, kuidas ma armastan oma soolikaid ja kuidas ma soovin, et nende elu oleks kerge ja rõõmus. Siinkohal on sellesse soovi sisse kodeeritud tugev annus egoismi, sest tõesti sellest mida ja kuidas me sööme, sõltub meie füüsiline kui ka vaimne heaolu.

Võluv soolestik on raamat seedesüsteemi ehitusest ja iga seedeorgani tööst suust jämesooleni. Kohe alguseks märgin, et lisaks soolikatele on põhjalikult lahti räägitud ka seedimise finaal ehk kakamine. Kuidas seda toimingut õigesti teha, kui ka seda, mida räägib meile seedimise lõppprodukt ehk kakajunn. Ei ole seal midagi piinlikku ega silmi maha löövat. On ju tegemist elutegevuse olulise osaga. Ja muidugi on iga lõppprodukti kvaliteedi sünnis oluline, mis eelneb ehk toit, mis mõjutab lõppprodukti olemust.

Raamatu teine peatükk on pühendatud närvide ja soolestiku koostööle. Kas te teate, et depressiooni põhjused ja ravivõimalused ei ole mitte ajus, vaid hoopis kõhus. Nimelt õnnehormooni ehk serotoniini ei toodeta mitte ajus, vaid hoopis soolerakkudes. Seega meeleolu parandamine algab hoopis toitumise jälgimisest. Ajul on lihtsam tööd teha kui kõht on korras. Muidugi saab õigest toitumisest abi ka teiste närvidest põhjustatud soolestiku hädade vastu. Igasugune stress aktiviseerib seedimist takistavad närvid. Pingelistel aegadel sööme palju kiiret heaolu tekitavaid toite. Algul tundub, et me lõõgastume ja saame lohutust, kuid see tunne on petlik. Näiteks alkoholi lõõgastav mõju algab soolestiku närvidest ja jõuab alles siis ajuni. Samas liigne kogus alkoholi mõjub organismile kurnavalt ja tekitab hoopis probleeme juurde kui vähendab neid. Heaks näiteks  on joomise järgne kassiahastus järgmisel hommikul, muidugi lisaks kohutav enesetunne. Esialgu tundub, et need halvad mõtted tulevad meie peast, kuid tegelikult on halbade mõtete allikaks mürgitatud seedesüsteem. Seega äkki alustaks murede lahendamist hoopis teisest otsast ehk tasakaalustatud toitumisest ja mitte haarates kohe veinipudeli järele.

Kuid mõtlemise parandamisega saab ka toitumist parandada. Leheküljel 132 ja 133 on juttu ärritunud soolesündroomist. See on keeruline haigus, mida on raske tuvastada, kuid mille mõjud võivad olla suht kurnavad. Tihtipeale peituvad põhjused hoopis närvisüsteemi talituse häiretes ning lihtsa soolefloora parandamisega abi ei saa. Siinkohal soovitab raamatu autor soojalt psühhoteraapiat, öeldes, et: Tõeline psühhoteraapia mõjub närvidele nagu ravivõimlemine. See lõdvestab pinges kohad ja õpetab kuidas liikuda tervislikult - neuronite tasandil.

Raamatu kolmas peatükk on pühendatud mikroobide maailmale. Mõni bakterifoobik langeks kohe surnult maha, kui saaks teada, kuipalju me tegelikult igasugu mikroobe, baktereid endaga kaasas kanname. Samas on enamus neist nn "head" bakterid, mis aitavad meil oma elutegevust kvaliteetsena hoida. Kas te teate, et 80% meie immuunsüsteemist asub soolestikus. Nii, et taaskord tõdemus, et meie hea tervis sõltub sellest, mida süüa. Samuti algab soolefloora areng juba inimese sündimisel. Raamatust selgus, et vastsündinud, kes sünnivad nö loomuliku sünnituse käigus, saavad kaasa parema immuunsüsteemi, kui need lapsed, kes sünnivad keisrilõikega. Alles 7. eluaastaks soolefloorad ühtlustavad. Kuidas siis niisama igapäeva elus omandada häid soolebaktereid? Selleks soovitab raamatu autor süüa hapendatud toite - värske hapukapsas, hapukurgid, juuretisega leib, juust, oliivid. Samas äädikaga tehtud toite ei soovita, kuna marineerimisel head bakterid tapetakse.

Sellest raamatust võibki kirjutama jääda, kuid pigem, et lugeda seda kokkuvõtet, soovitan hoopis ise seda raamatut lugeda. Saab palju head ja kasulikku infot oma igapäeva elutegevuse korraldamiseks. Hoolige oma kõhust ja nii hoolite iseenda heaolust.