Pariisi lõbusad naised, Raimond Kaugver

 

Vana hea Raimond Kaugver. Elutõed on aegumatud, lihtsad ja arusaadavad.

Paljude mõttemustris viitab raamatupealkiri Pariisi lõbusad naised kui loole kergemeelsetest naistest. Tegelikkus on hoopis muu. See on lugu kahest hakkajast naisest, kes teavad oma väärtust ja vastutavad oma elu edenemisel ise, mitte ei toetu liigselt teistele. Abitutel kodukanadel on sellest raske aru saada.

 

 

Raamatu peategelased Klara ja Veronika on kaks 40 ndates naisterahvast, kes ei ole erinevatel põhjustel abiellunud. Klaral on siiski 6 aastane poeg. 30 aastat tagasi, kui see romaan on kirjutatud, oli selline olukord tegelikult ebatavaline. Tänapäeval pole üksi elavas ja ise hakkama saavas naisterahvas midagi erakorralist. Pigem on see tavaline. Niipalju on maailm vahepeal muutunud või on hoopis muutunud normid ja inimeste suhtumine.

Klara ja Veronika kohtuvad juhuslikult üle aastate. Kuna Klaral on plaan taastada esivanemate talukoht, siis kutsub ta kampa Veronika. Esialgu tundub plaan hullumeelne, kuid järkjärgult muutub asi reaalsuseks. Põhiliseks veduriks on mõlema naise tugev eneseusk, et kõik on võimalik kui tahta. Oma entusiasmiga suudavad projekti kaasata oma tuttavad meesterahvad. Mehi inspireerib naiste söakus ja usk projekti õnnestumisse. Eriti väljendub naiste söekus ja jonnakus siis, kui nad toovad Tartust ahjupotte, sõites kahel päeval sapakaga kolm korda edasi-tagasi kokku 800 kilomeetrit.

Samas on Pariisi lõbusad naised ikkagi armastusromaan. Iga inimene vajab armastust ja hoolimist. Näilisest iseseisvusest hoolimata otsivad ka raamatu peategelased siiski oma ellu püsisuhet, kuid ei lepi esimese ettejuhtuva või suvalise tüübiga. Selles mõttes on Kaugveri Klara ja Veronika targad naised. Nad julgevad elada ja see viib neid edasi. Kui pead ise hakkama saama, siis pole aega viriseda, vaid tuleb tegutseda. Nii on neil maja ehitamisel kui ka suhetes. Sirge otsekohesusega lahendab Klara oma probleemid oma poja isaga. Suutes üle saada oma egoismist, laseb ta poja isa oma ja poja ellu. Veronikas jätkub aga otsustavust ja meelekindlust katkestada suhe elumehest Joonataniga. Lahti on kirjutatud Joonatani hirm armastuse ja seotuse ees. Pidev põgenemine ühekordsetesse juhusuhtesse kui ka nii Veronika lõplik tõrjumine on selle otseseks väljenduseks. Samas on Joonatani depressiooni kirjeldatud kui tüdimusperioodi. Selles suhtes on aeg edasi läinud. Tänapäeval saaks Joonatan ravi ja võib-olla suudaks ka peale seda keskenduda püsivamatele suhetele. Ma ei ole muidugi mingi psühholoog.

Romaanis ongi päris palju juttu nii armu- kui igapäevastest suhetest. Läbiva joonena jääb meelde, kui oluline on üksteisest lugu pidada, olla avatud, aus ja hooliv. Paljud suhteprobleemid lahendataksegi suhteliselt avatult ja julgelt omavahel rääkides. Samas tuleb mitmete probleemide lahendamisel olla paindlik ja leida lahendus jooksvalt. Ilus lugu oli see, kuidas Klara ja Kalev oma pojale teatavad, et Kalev ongi Jorma isa. Kuigi Klara ja Kalev leppisid lõunalauas kokku ühes stsenaariumis, siis tegelikkuses osutus asi palju lihtsamaks. Seega ei tasu üle mõelda. Elu paneb asjad ise paika.

Kui armastus ja inimsuhted on ajast aega suht universaalsed ja midagi uut läbi aastatuhandete pole muutunud, siis igapäevane olme on seda küll. Päris huvitav on lugeda ja saada aimu nõukogude aja inimeste elust (minu mälestused nõukogude ajast on siiski ainult lapsepõlvest). Huvitav on inimeste komme üksteist teietada. Isegi armusuhtes olevad inimesed teietavad üksteist. Või, et töö juures kutsutakse üksteist perekonnanimepidi. Või hoopis igapäevane telefoni kasutus. See, et inimestel ei olnud kodus telefoni oli tavaline, kuid see, et isegi tööjuures ei pruukinud töötajal olla oma telefoni, oli minu jaoks uudiseks. Kasutusel olid ka paralleeltelefonid ehk ühte liini sai kasutada mitu inimest (sai üksteist pealt kuulata). Täna on iga inimene on mobiilitelefoniga laulatatud ja telefon äärmiselt isiklik tarbeese.

Maja ehitamiseks ehitusmaterjale pidi ka tutvuse kaudu sebima. Aga tänapäeval eeldab ka kuluefektiivne ehitamine siiski suhteliselt palju sebimist. Lihtsalt fookus on protsessis teisel kohal kui tol ajal. Nüüd pigem otsitakse, kus saab odavamalt, mitte seda kas üldse saab. Samas pidid Klara ja Veronika ka mõtlema sellele, kuidas jääda ehitamisel olemasoleva raha piiresse. Kui vaja tehti projektis muudatusi ja lepiti puitmaja asemel kivimajaga.

Maja kui oma elu ehitamine ongi tegelikult romaani läbiv sümbol. Maja ei ehitata üksi, samuti ei elata üksi. Klara ja Veronika leiavad alati abilisi, olles samas ise valmis igal pool käsi külge panema. Ei jääda liigselt lootma teistele, pigem tehakse mõni asi isegi just jonnist ise ära tõestamaks, et saab hakkama küll, kui vaja. Näitena saab siinkohal jälle tuua ahjupottide toomise Tartust.

Raamatu lõppmõte on – peaasi, et inimene on rõõmus oma tegemise juures.

Sigmund, David Messer

Midagi erilist ma selles raamatus ei leidnud. Iseenesest oli see ladus lugemine, kuigi psühhoanalüüsi ja Freudi teooriaid käsitlevad kohad olid veidi raskesti jälgitavad. Seda viimast ilmselt siiski seetõttu, et Freudi teooria ei kõneta mind. Pigem tekkis lugemiselamus kahe ajastu omavahelisest võrdlusest ja sellest kuipalju on maailm ja arusaamised asjadest on muutunud. Näitena saab siin tuua lood kohtumisest narkodiileriga või Freudi seiklused sekspoes või jutustus sõdurielust.

 

Mulle meeldis ka loo mõte, et minevikust korraks taassündinud Freudile anti võimalus ellu viia oma ära jäänud tegemisi ning jälgida distantsilt maailma muutumist. Kui iga inimene mõtleks korraks ja küsiks endalt, et mis ta unistusest ja tegemistest jääb tegemata kui ta aeg peatub? Mida teeks teisiti või mida üldse veel teeks või jätaks tegemata kui antaks lisavõimalus täiendava 13 päeva näol?

Kokkuvõttes siiski nendin, et minu jaoks jäi raamatus käsitletavad teooriad kaugeks ja arusaamatuks.