Eestlase eluring, Marju Kõivupuu

Meie kiirelt globaliseeruvas ja üha sarnasemaks muutuvas maailmas on sageli turvaliseks kodu- ja pidepunktiks oma rahva kombed ja traditsioonid. Nende säilitamisel ja jagamisel teeb tänuväärset tööd Marju Kõivupuu.

Eestlase eluring jälgib inimese elukaarega seotud põhisündmusi alates sünnist surmani. Lisaks väga vanadele kommetele ja tavanditele on sisse toodud ka tänapäevaseid rituaale. Esialgu oli üllatav lugeda, et nii mõnegi tänapäevase tava kirjelduse allikaks oli interneti foorum. Kuid siis tabasin, et see ongi rahvapärimus, mis vanasti liikus suust suhu, mis nüüd liigub läbi neti. Lihtsalt suhtlusviis on teisenenud.

Raamatule lisavad väärtust rikkalik pildimaterjal nii autori enda isiklust pildipangast kui ka ERM-i arhiividest. Alati on põnev lisaks lugemisele vaadata pilte. See teeb justkui läbitava materjali veelgi rohkem taibatavamaks. Üks asi on lugeda ja ette kujutada, kuidas oli, aga pilte vaadates saad justkui loetu elustub täielikult.

Pool raamatust on pühendatud surmaga seotud rituaalidele ja matusekombestikule. Õigupoolest soovinudki autor alguses avaldada raamatu surma ja matustega seotud kombestikust, kuid see olevat tundunud olevat liiga sünge ja sestap sai juurde toodud ka teised inimese elukaare sündmused. Samas on ilmselt surma ja matusega seotud kombestik kõige rohkem kadumas. Alates fotograafia (ja tänapäeval kõikide muude jäädvustamist võimaldavate tehnoloogiate) võidukäiguga on inimese elukäik säilimas visuaalselt. Piltide, videote, helisalvestite jms kaudu elavad inimesed igavesti või vähemalt seni kuni säilivad pildid ja failid. Vanasti kahjuks elasid teisele poole lahkunud inimesed edasi ainult lähedaste mälestustes.  Ja selleks, et mäletada ja hoida lahkunuid oma meeltes, tuli läbi viia erinevaid rituaale ja kombeid.

Läbikäidavad toad, Katrin Johanson

Läbikäidavad toad oli kiire ja lihtne lugemine. Veidi meenutas Ira Lemberi romaane. Ira Lember armastab ka kirjutada inimeste huvitavatest saatustest ja elu keerdkäikudest. Kuid sellega see võrdlus ka piirdub. Antud romaanis olid mingi telg nii lool kui ka tegelaskujudel olemas, kuid millegipärast ei joonistunud need lõpuni selgelt välja. Tunda oli, et prototüübid olid elanud põnevat elu, kuid romaanis oleks tahtnud näha rohkem selgemaid karaktereid. Minu jaoks jäid nad hüplikuks ja veidi punnitatuteks. Lugu ise oli kahe inimese Ado ja Elsi läbi elu kulgevast suhtest. Alguse saab nende romaan enne teist maailmasõda, jätkub juhuslike kohtumistena Siberis ja pärast sõda taaskord Eestis. Nende lugu jutustatakse läbi Elsu õe lapselapse silmade läbi.

 

Lindvistika ehk metsa see lingvistika, Valdur Mikita

 

 

 

Valdur Mikita uue raamatu Lindvistika ehk metsa see lingvistika lugemine sujus minu jaoks sujuvamalt kui eelmise raamatu Lingvistilise metsa lugemine. Viimati nimetatut lugesin vast pool aastat, mis on minu jaoks ikka ülipikk aeg. Üldjuhul ma lausa neelan raamatuid. Nüüd minu üllatuseks kujunes Lindvistika lugemine ladusaks ja möödus tavapärases tempos. Huvi pärast võtsin uuesti kätte Lingvistilise metsa ja avastasin, et ilmselt olen vahepealsel ajal „edasi arenenud“. Mikita pead pööritavad mõttelennud olid täiesti jälgitavad ja ma suutsin olla kohal ning nautida mõttekäikude keerutavat ilu ja ehedust. Lingivistilist metsa esimest korda lugedes oli olnud mul pigem tunne, nagu oleks peaga pesumasina trumlisse kinni jäänud ja see loksutas mõtteid edasi ja tagasi ja üles ja alla ning nn rajal püsimine oli paras tasakaaluharjutus. Lindvistikas aga ma nautisin Mikita mõtterännakuid ja tõlgendusi eestlusest ja tema kodust täiega. Iga sõna, iga lause oli lihtne ja peapööritust ei kaasnenud.

Mis mulle siis Mikita raamatutes meeldib? Mulle meeldib, kuidas ta räägib eestlaste usust, kodust, keelest, maast ja tegemistest lihtsalt ja mänguliselt. Me oleme metsarahvas, meie kirik ja pühakoda on metsas, meie kodu on metsas. Metsast me tuleme ja metsa me läheme. Ma olen ikka öelnud, et meie eestlased oleme tohutult rikkad ja seda just meie looduskeskkonna pärast. Meil on veel alles puhas õhk, värske kaevuvesi ja lõputud metsad, sood ja rabad. Toimetades Tallinna kesklinnas kõrgtehnoloogilises keskkonnas on ainult poole tunnise autosõidu kaugusel ( kui mitte veel lähemal) võimalus uidata üksikutel inimtühjadel metsaradadel. Mitte metsaks kujundatud pargis, vaid päris naturaalses metsas. See annab pidet ja hingejõudu. Sellest kõigest kirjutab ka Mikita oma raamatutes ning me peaksime olema rumalad ja lühinägelikud kui me seda ei hinda.

Valdur Mikita raamatutes on midagi sarnast Lennart Meri Hõbevalge lugudega. Kui Lennart Meri viis lugeja rännakule otsima müstilist Ultima Thulet ja eestluse juuri, siis Mikita jalutab läbi tänase päeva ja jutustab meile sellest, mis on just siin ja praegu meie ümber.

Mis mulle kõlama jäi? See on lugu mustikal käimisest. Just mustika peal käimisest. Kirjutasin osa sellest loost ka siia ümber.

 

Oli augusti keskpaik, metsast võis leida veel hiliseid marju. Kükitasin maha ja uurisin mustikapõõsast, mille otsas kõlkus üks tumemustaks küpsenud mari. Mingi ebamäärase aistingu survel hakkasin oma kujutluses mööda mustikavart liikuma. Sõitsin veidi ja vahetasin siis sõiduvahendit. Liikusin esmalt, nagu tuhiseks kiigega läbi õhu, siis hüppasin okste peal, jooksin mööda oksaharusid ja viimaks hoidsin suurt marja süles. See oli nagu keha puudutamine erinevate aistingutega, ainult „seestpoolt“. Äkki kuulsin selgesti meloodilist ja vihisevat heli. Kui selle tantsu lummusest viimaks vabanesin, vaibus ka meloodia.

Sellist tantsu ja ühte saamist loodusega saab kirjeldada ainult Valdur Mikita ja muuta see naudisklevaks ja kaasa haaravaks. Kuid Mikitale kohaselt jõuab ta  mustikaloos välja Kalevipoja radadele ja tema ema Linda põlvnemiseni tedremunast. Selline mõtterännak siis ......... mustikast tedre munani. Tänasest hetkest päris maailma loomise alguseni välja. Polegi rohkem vaja leidmaks sidet möödunud aegadega.

Mikita kirjutab ka eestlaste usust ja julgustab taasleidma oma usk. Meid eestlasi on üldjuhul peetud usuleigeks rahvaks, aga seda minu arvates nö riiklikke või ametlikult tunnustatud uskude koha pealt. Tegelikult oleme põlisrahvana üsna oma usku ja minu arvates on see hea. See päästab meid. Kui enamus uske käsitlevad usuobjekti (subjekti) väljaspool uskujat ehk jumal on meist väljaspool olev ja me peame teda kummardama, paluma jne. Vanaaja eestlaste usk oli suunatud sissepoole ehk uskumisse iseendasse. Nähes kui vähe on inimestes ebakindlust ja eneseusku on viimane aeg tagasi tulla juurte juurde ja leida looduse abil usk iseenda seest. See annab jõudu tulla toime tänases maailmas.

Mikita raamatutest kirjutaks pikalt, kuid läheneva päikese sünnipäeva, talvise pööripäeva tähistamiseks ja pühade vaikuse nautimiseks soovitan hoopis sul ise lugeda nii Lindvistika kui ka Lingvistilise metsa raamatuid ja uidata eestluse radadel.