Kahtlemata on viimase aja üks põletavamaid ühiskondlikke
probleeme Euroopa pagulaskriis. Pagulaste kurvast saatusest räägib ka Prantuse
kirjaniku Delphine Coulini raamat Samba. Lugu ongi Malist pärit Sambast, kes on 10
aastat Prantsusmaal pagulasena elanud ja keda ähvardab väljasaatmisoht. Paraku
on selle romaani kirjutanud prantslane, kes on osaliselt ette kujutanud,
milline võiks olla ühe Aafrikast sisserännanu elu ja tunded. Minu jaoks kõlas
see lugu võltsina. Kuidagi väga klišeelikult oli kirjeldatud Samba enda teekonda ning tegemisi kui ka Samba onu elu Pariisis.
Mõnetise sissevaate pagulaste ja illegaalide karmi maailma
siiski see raamat annab. Kasvõi elamisloa olemasolu tähtsus. Ja see dokument
ongi sõna otseses mõttes elamisluba, sest kui seda ei ole, pole sul õigust ei
tööle, palgale, elukohale ehk sul pole õigust elada. Selle elamisloa saamiseks
ollakse valmis varastama, tapma, ühesõnaga kaotama oma inimlikum pool. Nõnda
juhtub ka romaani peategelasega. Elu- ja olelusvõitluse pahupool saab helgemaks
poolest võitu.
Kohati võltsina tundub Samba ületamatu armastus Prantsusmaa
vastu, kuigi kogu tema pagulaselu on möödunud Pariisis. Pariis pole
Prantsusmaa. Ma ei usu, et ta armastab seda maad ja kultuuri, pigem on see armastus
võimaluse eest kergemalt hakkama saada kui oma kodumaal. Aga nagu ma
alguses ütlesin, et see raamat pole kirjutatud pagulase poolt, vaid on
Prantsuse kirjaniku ettekujutus, siis rohkem ei saagi tahta.
Ainuke lõik, mis avab kogu pagulaskriisi tegelikku põhjuse on leheküljel 192.
Toon selle siin ära:
Ta sorteeris prügi ja
mõtles endamisi, et kuni eksisteerib see maailm, maailm, mis teda ei taha, jääb
temasuguste olukord täpselt samasuguseks: tahetakse küll nende rikkusi, aga
mitte neid endid, või siis ainult nii kauaks, kui neid saab ära kasutada.
Troopikameredest püütakse kalad ära, aga kalureid ei taheta, maapõuest
ammutatakse maavarad, aga kaevureid ei taheta, kõik võetakse ära, kuid sellest
rääkida ei tohi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar