Minu erootika saladus. Armin Kõomägi

Olen vaikset viisi Armin Kõomägi fänn. Eelnevat olen lugenud tema sulest (tänapäeval pigem arvutiklahvide alt) ilmunud raamatuid Lui Vutoon ja Minu Mustamäe. Kerge sarkasm, millega Kõomägi kirjeldab igapäevast Eesti inimese elu, on värskendav. Muide peale Lui Vutooni lugemist ei suutnud ma tükk aega käia Ülemiste keskuses Rimis pottide pannide osakonnas. Minu Mustamäe kommentaariks saan öelda, et nüüd vist varsti tuleb ka Mustamäele kirik.

Minu erootika saladus on erinevatest novellidest koosnev kogumik.  Lugudele eelnevad nö eellood ehk millistel asjaoludel need lood on sündinud. Novellid on kirjutatud väga erinevas võtmes ja isegi stiilis. Näiteks lugu Getteri Evangeelium on esitatud nii, nagu oleks see kirjas piiblis. Jah, alguses ma jätsin selle loo vahele, sest piibli stiil on keeruline lugeda, aga ma võtsin end kokku. Samas lugu ise intrigeeriv ja loo sisu kannab  piibellikku sõnumit.

Tegelikult on väga raske eraldi esile tuua mingit konkreeset lugu, sest jutukogus jutustatud 16 lugu on erinevad ning Armin Kõomägile omaselt intrigeerivad ja pinget hoidvad.  Armastust, kirge ja erootikat on ka, sest seks müüb alati. Samas on lugudel siiski sügavam tagapõhi ja sõnum. Tasub see lugedes enda jaoks üles leida.

Eesti suured armastuslood. Mart Laar

Ajaloost saab kirjutada mitmeti. Võib esitada kuivi fakte ja aastaarve jadas, võib kirjeldada sõdade strateegiaid, suurte juhtide taktikaid ja valikuid. Võib kirjeldada hooneid, kohti. Saab kirjutada romaane, mille sündmustik leiab aset keset ajaloolisi sündmusi. Saab kirjutada inimeste elust. Just läbi inimeste on ajalugu edasi andnud Mart Laar ja seda väga põneva vaatenurga alt. Raamatus Eesti suured armastuslood on esitatud saja Eesti ajaloos oluliste inimeste kooselu lood.

 

Kuumi ja suuri lembelugusid sellest raamatust ei leia. Eestlase armastus ei ole ülevoolav ega lõputult kirgi täis romaan. See on pigem vaoshoitud ühte hoidmine ja vaikne kulgemine. Sellest kogumikus on lihtsad lood Eesti soost meestest ja naistest ning nende kokku saamisest ja elust. Saab lugeda Eesti keerulist ajalugu ja inimeste elu nende paarisuhte taustal.

Kindlasti lisab lugudele väärtust pildid asjaosalistest. Elulugudele piltide lisamine muudab loetavad elud justkui kolmemõõtmeliseks ning elatud elud elavamaks.

Lisapunktid Varrakule raamatujärjehoidja eest. Ilus roosiga magnet.

Pariisi lõbusad naised, Raimond Kaugver

 

Vana hea Raimond Kaugver. Elutõed on aegumatud, lihtsad ja arusaadavad.

Paljude mõttemustris viitab raamatupealkiri Pariisi lõbusad naised kui loole kergemeelsetest naistest. Tegelikkus on hoopis muu. See on lugu kahest hakkajast naisest, kes teavad oma väärtust ja vastutavad oma elu edenemisel ise, mitte ei toetu liigselt teistele. Abitutel kodukanadel on sellest raske aru saada.

 

 

Raamatu peategelased Klara ja Veronika on kaks 40 ndates naisterahvast, kes ei ole erinevatel põhjustel abiellunud. Klaral on siiski 6 aastane poeg. 30 aastat tagasi, kui see romaan on kirjutatud, oli selline olukord tegelikult ebatavaline. Tänapäeval pole üksi elavas ja ise hakkama saavas naisterahvas midagi erakorralist. Pigem on see tavaline. Niipalju on maailm vahepeal muutunud või on hoopis muutunud normid ja inimeste suhtumine.

Klara ja Veronika kohtuvad juhuslikult üle aastate. Kuna Klaral on plaan taastada esivanemate talukoht, siis kutsub ta kampa Veronika. Esialgu tundub plaan hullumeelne, kuid järkjärgult muutub asi reaalsuseks. Põhiliseks veduriks on mõlema naise tugev eneseusk, et kõik on võimalik kui tahta. Oma entusiasmiga suudavad projekti kaasata oma tuttavad meesterahvad. Mehi inspireerib naiste söakus ja usk projekti õnnestumisse. Eriti väljendub naiste söekus ja jonnakus siis, kui nad toovad Tartust ahjupotte, sõites kahel päeval sapakaga kolm korda edasi-tagasi kokku 800 kilomeetrit.

Samas on Pariisi lõbusad naised ikkagi armastusromaan. Iga inimene vajab armastust ja hoolimist. Näilisest iseseisvusest hoolimata otsivad ka raamatu peategelased siiski oma ellu püsisuhet, kuid ei lepi esimese ettejuhtuva või suvalise tüübiga. Selles mõttes on Kaugveri Klara ja Veronika targad naised. Nad julgevad elada ja see viib neid edasi. Kui pead ise hakkama saama, siis pole aega viriseda, vaid tuleb tegutseda. Nii on neil maja ehitamisel kui ka suhetes. Sirge otsekohesusega lahendab Klara oma probleemid oma poja isaga. Suutes üle saada oma egoismist, laseb ta poja isa oma ja poja ellu. Veronikas jätkub aga otsustavust ja meelekindlust katkestada suhe elumehest Joonataniga. Lahti on kirjutatud Joonatani hirm armastuse ja seotuse ees. Pidev põgenemine ühekordsetesse juhusuhtesse kui ka nii Veronika lõplik tõrjumine on selle otseseks väljenduseks. Samas on Joonatani depressiooni kirjeldatud kui tüdimusperioodi. Selles suhtes on aeg edasi läinud. Tänapäeval saaks Joonatan ravi ja võib-olla suudaks ka peale seda keskenduda püsivamatele suhetele. Ma ei ole muidugi mingi psühholoog.

Romaanis ongi päris palju juttu nii armu- kui igapäevastest suhetest. Läbiva joonena jääb meelde, kui oluline on üksteisest lugu pidada, olla avatud, aus ja hooliv. Paljud suhteprobleemid lahendataksegi suhteliselt avatult ja julgelt omavahel rääkides. Samas tuleb mitmete probleemide lahendamisel olla paindlik ja leida lahendus jooksvalt. Ilus lugu oli see, kuidas Klara ja Kalev oma pojale teatavad, et Kalev ongi Jorma isa. Kuigi Klara ja Kalev leppisid lõunalauas kokku ühes stsenaariumis, siis tegelikkuses osutus asi palju lihtsamaks. Seega ei tasu üle mõelda. Elu paneb asjad ise paika.

Kui armastus ja inimsuhted on ajast aega suht universaalsed ja midagi uut läbi aastatuhandete pole muutunud, siis igapäevane olme on seda küll. Päris huvitav on lugeda ja saada aimu nõukogude aja inimeste elust (minu mälestused nõukogude ajast on siiski ainult lapsepõlvest). Huvitav on inimeste komme üksteist teietada. Isegi armusuhtes olevad inimesed teietavad üksteist. Või, et töö juures kutsutakse üksteist perekonnanimepidi. Või hoopis igapäevane telefoni kasutus. See, et inimestel ei olnud kodus telefoni oli tavaline, kuid see, et isegi tööjuures ei pruukinud töötajal olla oma telefoni, oli minu jaoks uudiseks. Kasutusel olid ka paralleeltelefonid ehk ühte liini sai kasutada mitu inimest (sai üksteist pealt kuulata). Täna on iga inimene on mobiilitelefoniga laulatatud ja telefon äärmiselt isiklik tarbeese.

Maja ehitamiseks ehitusmaterjale pidi ka tutvuse kaudu sebima. Aga tänapäeval eeldab ka kuluefektiivne ehitamine siiski suhteliselt palju sebimist. Lihtsalt fookus on protsessis teisel kohal kui tol ajal. Nüüd pigem otsitakse, kus saab odavamalt, mitte seda kas üldse saab. Samas pidid Klara ja Veronika ka mõtlema sellele, kuidas jääda ehitamisel olemasoleva raha piiresse. Kui vaja tehti projektis muudatusi ja lepiti puitmaja asemel kivimajaga.

Maja kui oma elu ehitamine ongi tegelikult romaani läbiv sümbol. Maja ei ehitata üksi, samuti ei elata üksi. Klara ja Veronika leiavad alati abilisi, olles samas ise valmis igal pool käsi külge panema. Ei jääda liigselt lootma teistele, pigem tehakse mõni asi isegi just jonnist ise ära tõestamaks, et saab hakkama küll, kui vaja. Näitena saab siinkohal jälle tuua ahjupottide toomise Tartust.

Raamatu lõppmõte on – peaasi, et inimene on rõõmus oma tegemise juures.

Sigmund, David Messer

Midagi erilist ma selles raamatus ei leidnud. Iseenesest oli see ladus lugemine, kuigi psühhoanalüüsi ja Freudi teooriaid käsitlevad kohad olid veidi raskesti jälgitavad. Seda viimast ilmselt siiski seetõttu, et Freudi teooria ei kõneta mind. Pigem tekkis lugemiselamus kahe ajastu omavahelisest võrdlusest ja sellest kuipalju on maailm ja arusaamised asjadest on muutunud. Näitena saab siin tuua lood kohtumisest narkodiileriga või Freudi seiklused sekspoes või jutustus sõdurielust.

 

Mulle meeldis ka loo mõte, et minevikust korraks taassündinud Freudile anti võimalus ellu viia oma ära jäänud tegemisi ning jälgida distantsilt maailma muutumist. Kui iga inimene mõtleks korraks ja küsiks endalt, et mis ta unistusest ja tegemistest jääb tegemata kui ta aeg peatub? Mida teeks teisiti või mida üldse veel teeks või jätaks tegemata kui antaks lisavõimalus täiendava 13 päeva näol?

Kokkuvõttes siiski nendin, et minu jaoks jäi raamatus käsitletavad teooriad kaugeks ja arusaamatuks.

 

Samba Prantsusmaal, Delphine Coulin

Kahtlemata on viimase aja üks põletavamaid ühiskondlikke probleeme Euroopa pagulaskriis. Pagulaste kurvast saatusest räägib ka Prantuse kirjaniku Delphine Coulini raamat Samba. Lugu ongi Malist pärit Sambast, kes on 10 aastat Prantsusmaal pagulasena elanud ja keda ähvardab väljasaatmisoht. Paraku on selle romaani kirjutanud prantslane, kes on osaliselt ette kujutanud, milline võiks olla ühe Aafrikast sisserännanu elu ja tunded. Minu jaoks kõlas see lugu võltsina. Kuidagi väga klišeelikult oli kirjeldatud Samba enda teekonda ning tegemisi kui ka Samba onu elu  Pariisis.

Mõnetise sissevaate pagulaste ja illegaalide karmi maailma siiski see raamat annab. Kasvõi elamisloa olemasolu tähtsus. Ja see dokument ongi sõna otseses mõttes elamisluba, sest kui seda ei ole, pole sul õigust ei tööle, palgale, elukohale ehk sul pole õigust elada. Selle elamisloa saamiseks ollakse valmis varastama, tapma, ühesõnaga kaotama oma inimlikum pool. Nõnda juhtub ka romaani peategelasega. Elu- ja olelusvõitluse pahupool saab helgemaks poolest võitu.

Kohati võltsina tundub Samba ületamatu armastus Prantsusmaa vastu, kuigi kogu tema pagulaselu on möödunud Pariisis. Pariis pole Prantsusmaa. Ma ei usu, et ta armastab seda maad ja kultuuri, pigem on see armastus võimaluse eest kergemalt hakkama saada kui oma kodumaal. Aga nagu ma alguses ütlesin, et see raamat pole kirjutatud pagulase poolt, vaid on Prantsuse kirjaniku ettekujutus, siis rohkem ei saagi tahta.

Ainuke lõik, mis avab kogu pagulaskriisi tegelikku põhjuse on leheküljel 192. Toon selle siin ära:

Ta sorteeris prügi ja mõtles endamisi, et kuni eksisteerib see maailm, maailm, mis teda ei taha, jääb temasuguste olukord täpselt samasuguseks: tahetakse küll nende rikkusi, aga mitte neid endid, või siis ainult nii kauaks, kui neid saab ära kasutada. Troopikameredest püütakse kalad ära, aga kalureid ei taheta, maapõuest ammutatakse maavarad, aga kaevureid ei taheta, kõik võetakse ära, kuid sellest rääkida ei tohi.

 Ja nõnda ongi.

Raudhammas, Indrek Hargla

Mida teha, kui sõidad suvel pikki vahemaid? Mulle soovitati kuulata järjejuttu http://vikerraadio.err.ee/v/jarjejutt/saated/4f9b9c4e-95c7-4a49-bc39-87a174e41996/jarjejutt-indrek-hargla-raudhammas-i.

Väärt soovitus oli, seda ka jutu enda osas. Loo ülesehitus on põnev ja lugu ise lihtsa sõnumiga.

Indrek Hargla lugu Raudhammas viib seiklema erinevatesse ajastutesse. Lugu on südamehäälest ja igatsusest lihtsa elu järele. Loo minategelaseks on noor abielumees hüüdnimega Raudhammas, kelle naine Karola on edu poole pürgiv välisministeeriumi ametnik. Lugu algabki sealt, kui Karola saab hea perspektiivika töö Taanis ning mees temaga kaasa läheb. Naine pühendab end oma euroametniku karjäärile, kuid mehele Taanis sobivat tööd ei leidu.  Päris tugeva irooniaga on kirjeldatud peategelase naise Karola karjääri, andes sedasi ninanipsu kõigile ülipüüdlikele euroametnikele. Päris kahju on sellistest oivikutest, kelle elu on memodes ning ettekannetes. Isegi õhtustel vastuvõttudel püütakse innustunult rääkida tööst saamata aru, et tegelikult elavad mujal maailmas ka tavalised inimesed, kes huvituvad jalgpallist ja muudest lõõgastavatest tegevustest. Paraku just selline kuivik oivik peategelase abikaasa on. Pole siis ime, et mees tunneb end hüljatuna ja hakkab kohalikus baaris õhtuti aega veetma. Seal tutvub ta ajaloost huvitatud seltskonnaga. Koos uute sõpradega harjutatakse mõõgavõitlust kui ka vibulaskmist. Ükskord kutsuvad uued sõbrad mehe kaasa ühte mereäärsesse vanasse hütti. Sellest hütist viib "aken" 1000 aasta tagusesse aega. Nõnda hakkabki mees käima oma uute sõpradega teises ajas. Nad võitlevad seal, armastavad, teevad rasket maatööd, sulatavad rauamaaki jne. Selles teises ajastus käies avastab mees taas elu ja selle mõtte. Väikest põnevust on sisse toodud asjaoluga, et seal teises ajastus elab Eesti päritolu naine, kellega tekib ka peategelasel suhe. Paraku on 1000 aastane aeg julm ja igapäevased on röövretked. Nii satuvad röövretke ohvriks ka mehele teises ajastus kallid inimesed. Lugu lõppebki, et mees pöördub alatiseks 1000 aasta tagusesse aega, lootes, et naine, kelle juurde ta tagasi läheb, on ikka veel elus.

Hea meelega kuulaks/loeks järge sellele loole. Mis sai edasi? Aga ka seda, kuidas sattus Gunda sinna kaugele maale ja mida ta Eestist mäletab?

 

Nõiaprotsessid Eestis, Aarne Ruben

Tegemist on päris kurja ja õõvastava raamatuga. Kahtlemata kiitus autorile, kes on teinud põhjaliku uurimustöö nõiaprotsessidest nii Eestis kui teistes Euroopa riikides. Kuid kahjuks ei ava teos „nõianduse“ päris tausta. Keskendumine ainult ühepoolselt nõidade piinamisele ja säilinud kohtutoimikute sisu tutvustamisele, jätab see selle põneva rahvakultuurilise teema käsitluse liialt ühepoolseks. Muidugi teeb "nõianduse" tausta avamise keeruliseks asjaolu, et tõendusmaterjal on samuti ühepoolne ehk ristiusu juurutajate poolt kirja pandu. Ilmselgelt oli nõiaprotsesside näol tegemist ristiusu verise peale surumisega põlisrahva(ste)le. On ju teada, et igatsugu režiimide juurutamiseks on kasulik tekitada rahvas hirmu ning kõrvaldada autoriteedid. Sellisel juhul toimub alistumine kiiremini. Nii võttis maarahvas omaks ristiusu ja surus alla oma põlise eneseusu maasse ja loodusesse. Looduse austamine sai ju rängalt karistatud.

Teine teema, mis raamatus läbi kumab, on libahundi teema. Päris selgust, mida tegelikult libahunti jooksmine tähendab, ei olegi. Eesti kirjanduses viitab libahunt millelegi võõrale, kuid vabale. August Kitzbergi teos Libahunt ju seda mõtet kannab. On seal Tiina kui võõra ja vabahinge esindaja. Ilmselge on see, et materiaalne ja füüsiline libahunti jooksmine ei olnud. Pigem oli see hingeseisund või vaimne rännak. See võis olla hea, see võis olla halb. Kuna põlisrahvaste usundi juurde kuulub šamanism kui hingeränd, siis võis libahunti jooksmine tähendadagi vaimset rännakut. Seda võidi teostada nii vastavate taimede abiga või abita. Samuti kuulub hingerännu juurde tootemlooma otsimine ja temalt abi palumine. Tootemlooma kohtame kõigi põlisrahvaste usundites nii siin- kui sealpool maakera. Seega pole libahunti jooksmises midagi müstilist, vaid see on eneseusu tugevdamise meetod. Ja see just ristiusu peale surujatele ei meeldinud. Enesse uskuv inimene ei kuula kiriku sõna ja ei allu uutele dogmadele. Seega tuli kõik, mis oli loomulik, maha suruda ja asendada usuga välistesse jõududesse.

Kuna nõiaprotsessi toimikutes siiski avaldub mingil määral vanarahva usu aluseid, siis oleks oodanud pigem, et läbi nendes toimikutes sisalduva informatsiooni oleks toodud rohkem selgust vanarahva usundisse ning vähem keskenduma sadistlikele piinamiste kirjeldustele.