Nõiaprotsessid Eestis, Aarne Ruben

Tegemist on päris kurja ja õõvastava raamatuga. Kahtlemata kiitus autorile, kes on teinud põhjaliku uurimustöö nõiaprotsessidest nii Eestis kui teistes Euroopa riikides. Kuid kahjuks ei ava teos „nõianduse“ päris tausta. Keskendumine ainult ühepoolselt nõidade piinamisele ja säilinud kohtutoimikute sisu tutvustamisele, jätab see selle põneva rahvakultuurilise teema käsitluse liialt ühepoolseks. Muidugi teeb "nõianduse" tausta avamise keeruliseks asjaolu, et tõendusmaterjal on samuti ühepoolne ehk ristiusu juurutajate poolt kirja pandu. Ilmselgelt oli nõiaprotsesside näol tegemist ristiusu verise peale surumisega põlisrahva(ste)le. On ju teada, et igatsugu režiimide juurutamiseks on kasulik tekitada rahvas hirmu ning kõrvaldada autoriteedid. Sellisel juhul toimub alistumine kiiremini. Nii võttis maarahvas omaks ristiusu ja surus alla oma põlise eneseusu maasse ja loodusesse. Looduse austamine sai ju rängalt karistatud.

Teine teema, mis raamatus läbi kumab, on libahundi teema. Päris selgust, mida tegelikult libahunti jooksmine tähendab, ei olegi. Eesti kirjanduses viitab libahunt millelegi võõrale, kuid vabale. August Kitzbergi teos Libahunt ju seda mõtet kannab. On seal Tiina kui võõra ja vabahinge esindaja. Ilmselge on see, et materiaalne ja füüsiline libahunti jooksmine ei olnud. Pigem oli see hingeseisund või vaimne rännak. See võis olla hea, see võis olla halb. Kuna põlisrahvaste usundi juurde kuulub šamanism kui hingeränd, siis võis libahunti jooksmine tähendadagi vaimset rännakut. Seda võidi teostada nii vastavate taimede abiga või abita. Samuti kuulub hingerännu juurde tootemlooma otsimine ja temalt abi palumine. Tootemlooma kohtame kõigi põlisrahvaste usundites nii siin- kui sealpool maakera. Seega pole libahunti jooksmises midagi müstilist, vaid see on eneseusu tugevdamise meetod. Ja see just ristiusu peale surujatele ei meeldinud. Enesse uskuv inimene ei kuula kiriku sõna ja ei allu uutele dogmadele. Seega tuli kõik, mis oli loomulik, maha suruda ja asendada usuga välistesse jõududesse.

Kuna nõiaprotsessi toimikutes siiski avaldub mingil määral vanarahva usu aluseid, siis oleks oodanud pigem, et läbi nendes toimikutes sisalduva informatsiooni oleks toodud rohkem selgust vanarahva usundisse ning vähem keskenduma sadistlikele piinamiste kirjeldustele.