Mulle see raamat meeldis. Oli selline kiire ja kerge
lugemine, kuid mitte pinnapealne. Selles loos oli mitmeid kihte ja
mõtlemapanevaid tahke. Kui palju me tegelikult oma elust osa saame ja kui palju
me usaldame oma elu? Pigem on mõnus uimelda mugavustsoonis, kus ei pea midagi
muutma ega võtma vastutust. Peites pea liiva alla tekib tunne, et ahistavaid
probleeme pole ja neid ei pea lahendama. Isegi võõrandumine oma lähedastest ei
sunni väljuma oma loodud mullist. Hea on olla oma igapäevases tuttavas
rutiinis. Teha oma tegemisi kindlaks määratud ajal ja viisil. See on turvaline.
See võibki õige olla, kuid vähestel on hing rahul, kuid muutusi kardetakse.
Sama on ka Haroldi ja Maureeniga. Jäänud tukkuma oma mõttetu elu rutiini ning
klammerdunud oma unistustesse ning eitades tegelikke probleem on nad kaotanud
oma suhte kui ka iseenda. Kuni üks päev saab Harold kirja.
Harold Fry uskumatu palverännak algab juhuslikult. Selles
pole midagi planeeritut, ainsaks ajendiks üks kiri vanalt vähki surevalt
raamatupidajalt, endiselt kolleegilt. Harold lihtsalt läheb liikvele, samm
sammult. Alguses vargsi, kuid mida aeg edasi seda kindlamalt. Rännaku edenedes
hakkab lugeja ees lahti rulluma Haroldi elu ja ajendid, mis teda tegelikult
liikvele sundisid. Paralleelina jookseb kõrval tema abikaasa Maureeni
toimetulek üksinduse ja igatsusega. Harold kohtab oma rännakul väga erinevaid
inimesi, nii häid kui halbu. Igal ühel on täita mingi roll, anda edasi miski
sõnum.
Loo ülesehitus oli kui liikumine üles ja alla mööda siuglevat
teed. Oma emotsioonidega haaras see lugu kaasa. Haroldi kasvav enesekindlus ja
paranev füüsiline vorm pani ennastki tundma paremini. Vahepealsed enesekaotused
mõjusid rusuvalt. Eriti rusuv ja ängistav oli lugeda seda osa, kus Haroldiga
liituvad nn tema fännid. See osa pani mõtlema kiibitsejate väsitava mõju üle inimese
elus. Samas oli ka neil kaaslastel oma põhjus, miks nad soovisid osa saada
Haroldi rännakust. Samuti oli see massirännaku kirjeldus paras ninanips kõigile
neile, kes afišeerivad oma palverännakuid avalikkusele kui midagi erakordset
või loodavad, et selline rännaku avalikustamine muudab neid paremaks (teiste
silmis). Oma põhiolemuselt on palverännak sügavalt isiklik minek ning teistel
pole sellega miskit pistmist. Rännakule minnakse, kas siis oma pattude
kahetsemiseks ja/või enese leidmiseks/abi /andeks palumiseks. Seda mõtet kannab ka
tegelikult Haroldi rännak. Suurema osa loo vältel see tegelik põhjus siiski ei
avaldu, vaid pigem aimub. Kuni raamatu lõpuni püsib pinge ning alles lõpusirgel
avaldub tegelik põhjus, mis Haroldi liikvele ajas. Selles suhtes on see aus
lugu.
Raamat lõpeb naeruga. Naer vabastab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar