London: Lühibiograafia. Peter Ackroyd

Vähe on kirjutatud põhjalikke ja huvitavaid raamatuid linnade ajaloost. Londoni: Lühibiograafia on üks neist. Kohe ütlen ära, et tegemist on väga vägivaldse ja tumeda looga. Mingit glamuurset ajalugu ja kirjeldusi ilusast elust oodata ei maksa.

Minu jaoks see isegi nii üllatav ei olnud, sest kunagi esimest korda Londonit külastades olin hämmelduses, kui palju nad fännavad kuritegevust ja õudusi. Piisab ju mõelda Londoni muuseumitele. Madame Tussaud muuseumis on eraldi osakond kurjategijatele, rääkimata eraldi Londoni vangikongidest jne. Sõjakas rahvas, sõjakas minevik.

Raamatust London: Lühibiograafia saab hea ülevaate ühe maailma linna kujunemisloost. Päris algselt on ju London rajatud druiidide pühapaikadesse ja allikatele. See loob Londoni ümber veelgi rohkem salapära ja põnevust. Samas pole sellest roomlaste eelset ajast erilisi märkmeid säilinud ning  arheoloogilised varemed ja ajaloolised andmed pärinevad pigem juba Rooma-aegadest. Peale roomlasi asustasid linna saksid, siis taanlased ja lõpuks marssisid sisse normannid. Nii see linn läbi sajandite arenes ja kasvas kandes endaga kaasas vägivalla pitserit. Kes on lugenud Charles Dickensi raamatuid, see teab, kui vägivaldne, räpane ja lootusetu elu Londonis oli. Kuritegevusest, mustusest, pimedusest ja kõigest muust halvast kirjutab ka Peter Ackroyd. Kohati oligi seda raamatut raske lugeda, sest palju ikka jõuab niigi igapäevase negatiivse uudistevoo kõrval lugeda meelelahutuseks vägivallast. Samas maalis kirjaniku mahlaks stiil koos ajalooliste faktidega elava pildi Londoni elust läbi sajandite. Ning kui mõelda, et inimesed on selles linnas elanud sajandeid ja linn on pigem kasvanud kui kahanenud, siis ilmselt on selles elus ka midagi ilusat ja lootust andvat ning armastusväärset. Samas sellest Ackroyd eriti ei kirjuta. Seetõttu tuleb antud raamatut lugedes leppida Londoni süngema poole tutvustusega. Maailma rahanduskeskuse staatus juba isegi räägib linna külgetõmbavusest. Seal, kus on raha ja võim, seal on ka vägivald ja pahelisus.

Suurele Londoni fännile võib seda raamatut soovitada kui giidi kolamaks Londoni tänavatel. Autor kirjeldab tänavate ja kvartalite kaupa Londoni räpast minevikku. Nii võib kolada ajaloo hämarates pubides, klubides, turgudel aga ka kodudes, saada osa keelatud seksist, ohjeldamatust joomisest, vangide elust, kelmustest, aga rahutustest kui ka kurikuulsast 1666. aasta tulekahjust. Kindlasti on palju sellest ka ülekandunud tänapäeva, kuid kas me tahame sellest teada?