Neli õde, Helen Rappaport

Neli õde on raamat, mis jutustab Venemaa viimase tsaari perekonna elust ja lõpust. Tegemist on üsna põhjaliku ülevaatega selle inimlikult traagilise saatusega perest. Samas iseloomustab see lugu kogu eelmise sajandi teisel dekaadil toimunud ühe valitseva klassi hääbumist ja ajajärgu lõppu. Teame ju, et Esimese maailmasõja järgselt muutus elu Euroopas oluliselt, kuid eriti drastiline muutus puudutas Venemaad.  Üks osa elanikkonnast kaotas kõik, mida nende esiisad olid aegade jooksul ehitanud, kogunud ja edasi pärandanud.  

Kuigi tegemist on ühe Euroopa valitseva perekonna looga, on see raamat inimestest ja nende saatusest. Maailma taustal vaadatuna oli nende traagiline lõpp loogiline lõpuakord juba Prantsuse revolutsiooniga alanud klassiühiskonna muutumisele Euroopas.  Inimlikul tasandil paneb selline saatus kaasa tundma, sest olid ju ka neil oma unistused ja soovid ning ootused. Just sellel tasandil on ka antud perekonna lugu koostatud. Autori kirjelduste läbi saab lugeja osa Venemaa tsaari ja tema abikaasa ning nende järeltulijate igapäeva elust ja olust.

Venemaa viimane tsaarinna Aleksandra oli juurtelt inglanna ehk Inglismaa kuninganna Viktoria lapselaps, kes kasvas üles Saksamaal ühes vähe tuntud hertsogiriigis. Seega sai talle vene tulevase keisriga abielludes osaks lotovõit, mida muidugi hilisemaid sündmusi teades on veider öelda. Kuid alguses oli kõik ilus ja lootustandev.  Kokku sündis sellesse perekonda viis last. Esimesed neli olid tüdrukud. Iga lapse sünd oli emale rõõmustav, kuid Venemaa üldsus oli pettunud. Valitseva arusaama järgi oodati pikisilmi meessoost pärijat ning nelja tüdruku sünd pettis neid lootusi lausa neljakordselt. Kui lõpuks sündis kaua oodatud poeg, siis tuimestas seda rõõmu poisslapse   päritud verehaigus. Euroopa kroonitud peade veri oli nõrk. See oli otsene tulemus sugulaste omavahelistest abieludest. Naisliini pidi edasi poeglastele edasikanduv hemofiilia tabas ka tsaari perekonda. Tagantjärgi tundub see laste sündimise järjestus ja viimase lapse lootusetu haigus otsese endena tsaarivõimu hääbumisele.

Kogu selle traagika taustal püüdsid Nikolai ja Aleksandra pakkuda oma lastele igati rõõmustavat lapsepõlve. Samas kirjeldab raamatu autor nende elu kui suletud süsteemi. Lapsed kasvasid lapsehoidjate ja koduõpetajate valvsa silma all ning nende maailm koosnes siiski ainult õukonnast ja elust Tsarskoje Selos. Ilmselt põhjustas ka seda nende ema võõrandumine muust kõrgseltskonnast. Kindlasti oli   ka põhjuseks tsareevitš Aleksei verehaigus kui ka tsaarinna enda nõrk tervis. Aleksei haigust leevendas talupoeg Rasputin, kellel oli oluline mõju Romanovite üle. Tsaarinna praktiliselt klammerdus selle talupoja külge. Nagu me teame mängis ka Rasputin selle perekonna lõppmängus osa ja seda veidi müstilise nurga alt. Nimelt ennustas Rasputin neile, et kui tema tapetakse, siis surevad ka peagi Romanovid. Nii ka juhtus. Rasputini olemus jääb ka selles raamatus segaseks. Ilmselgelt oli tegemist võimeka ravitsejaga, sest raamatus kirjeldatu põhjal oli tema palvetest ja meetoditest abi väikese Aleksei kannatuste leevendamisel. Samas oli ühe ema mure ja hool oma haige lapse pärast igati aru saadav. Seda valu ja hoolitsust oli tunda ka autori kirjeldustes.

Perekonna elu hakkas tegelikult muutuma juba esimeses maailma sõja algusaastasest. Sõja ajal oldi sunnitud välja tulema oma glamuursest elust ning vanemad õed koos emaga asusid tööle med.õdedena aitamaks sõjas haavatud sõdureid. Kuid kuipalju oli seal reaalset soovi töötada halastajaõena ja kuipalju nö PR tööd, see jäi ebaselgeks. Kahtlemata oli tegemist nn sõjapropagandaga. Kriisi olukorras valitsejate näiline lähenemine lihtrahvale süstib usku ja lootust.

Perekonna viimased aastad olid kurvad. Alguses kui nad vangistati ja viidi Siberisse asumisele, said nad osa kõigist hüvedest. Kuid, mida aeg lõpu poole seda kasinamaks eluolu muutus. Lõpuks ei lastud emal isegi oma haiget poega ravida. Ning kuidas kõik see lõppes, on teada. 17. juulil 1918 lasti kogu perekond bolševike poolt maha. Sellega lõppes kroonitud peade võim Venemaal lõplikult.

Mulle meeldis raamatu stiil, mis pigem oli perekonda toetav kui selline parastav. Pigem on autor püüdnud mõista kui hukka mõista ühe eliitpere traagilist elu. See muudab loetu sümpaatseks.