Nõiaprotsessid Eestis, Aarne Ruben

Tegemist on päris kurja ja õõvastava raamatuga. Kahtlemata kiitus autorile, kes on teinud põhjaliku uurimustöö nõiaprotsessidest nii Eestis kui teistes Euroopa riikides. Kuid kahjuks ei ava teos „nõianduse“ päris tausta. Keskendumine ainult ühepoolselt nõidade piinamisele ja säilinud kohtutoimikute sisu tutvustamisele, jätab see selle põneva rahvakultuurilise teema käsitluse liialt ühepoolseks. Muidugi teeb "nõianduse" tausta avamise keeruliseks asjaolu, et tõendusmaterjal on samuti ühepoolne ehk ristiusu juurutajate poolt kirja pandu. Ilmselgelt oli nõiaprotsesside näol tegemist ristiusu verise peale surumisega põlisrahva(ste)le. On ju teada, et igatsugu režiimide juurutamiseks on kasulik tekitada rahvas hirmu ning kõrvaldada autoriteedid. Sellisel juhul toimub alistumine kiiremini. Nii võttis maarahvas omaks ristiusu ja surus alla oma põlise eneseusu maasse ja loodusesse. Looduse austamine sai ju rängalt karistatud.

Teine teema, mis raamatus läbi kumab, on libahundi teema. Päris selgust, mida tegelikult libahunti jooksmine tähendab, ei olegi. Eesti kirjanduses viitab libahunt millelegi võõrale, kuid vabale. August Kitzbergi teos Libahunt ju seda mõtet kannab. On seal Tiina kui võõra ja vabahinge esindaja. Ilmselge on see, et materiaalne ja füüsiline libahunti jooksmine ei olnud. Pigem oli see hingeseisund või vaimne rännak. See võis olla hea, see võis olla halb. Kuna põlisrahvaste usundi juurde kuulub šamanism kui hingeränd, siis võis libahunti jooksmine tähendadagi vaimset rännakut. Seda võidi teostada nii vastavate taimede abiga või abita. Samuti kuulub hingerännu juurde tootemlooma otsimine ja temalt abi palumine. Tootemlooma kohtame kõigi põlisrahvaste usundites nii siin- kui sealpool maakera. Seega pole libahunti jooksmises midagi müstilist, vaid see on eneseusu tugevdamise meetod. Ja see just ristiusu peale surujatele ei meeldinud. Enesse uskuv inimene ei kuula kiriku sõna ja ei allu uutele dogmadele. Seega tuli kõik, mis oli loomulik, maha suruda ja asendada usuga välistesse jõududesse.

Kuna nõiaprotsessi toimikutes siiski avaldub mingil määral vanarahva usu aluseid, siis oleks oodanud pigem, et läbi nendes toimikutes sisalduva informatsiooni oleks toodud rohkem selgust vanarahva usundisse ning vähem keskenduma sadistlikele piinamiste kirjeldustele.

Harold Fry uskumatu palverännak, Rachel Joyce

Mulle see raamat meeldis. Oli selline kiire ja kerge lugemine, kuid mitte pinnapealne. Selles loos oli mitmeid kihte ja mõtlemapanevaid tahke. Kui palju me tegelikult oma elust osa saame ja kui palju me usaldame oma elu? Pigem on mõnus uimelda mugavustsoonis, kus ei pea midagi muutma ega võtma vastutust. Peites pea liiva alla tekib tunne, et ahistavaid probleeme pole ja neid ei pea lahendama. Isegi võõrandumine oma lähedastest ei sunni väljuma oma loodud mullist. Hea on olla oma igapäevases tuttavas rutiinis. Teha oma tegemisi kindlaks määratud ajal ja viisil. See on turvaline. See võibki õige olla, kuid vähestel on hing rahul, kuid muutusi kardetakse. Sama on ka Haroldi ja Maureeniga. Jäänud tukkuma oma mõttetu elu rutiini ning klammerdunud oma unistustesse ning eitades tegelikke probleem on nad kaotanud oma suhte kui ka iseenda. Kuni üks päev saab Harold kirja.

Harold Fry uskumatu palverännak algab juhuslikult. Selles pole midagi planeeritut, ainsaks ajendiks üks kiri vanalt vähki surevalt raamatupidajalt, endiselt kolleegilt. Harold lihtsalt läheb liikvele, samm sammult. Alguses vargsi, kuid mida aeg edasi seda kindlamalt. Rännaku edenedes hakkab lugeja ees lahti rulluma Haroldi elu ja ajendid, mis teda tegelikult liikvele sundisid. Paralleelina jookseb kõrval tema abikaasa Maureeni toimetulek üksinduse ja igatsusega. Harold kohtab oma rännakul väga erinevaid inimesi, nii häid kui halbu. Igal ühel on täita mingi roll, anda edasi miski sõnum.

Loo ülesehitus oli kui liikumine üles ja alla mööda siuglevat teed. Oma emotsioonidega haaras see lugu kaasa. Haroldi kasvav enesekindlus ja paranev füüsiline vorm pani ennastki tundma paremini. Vahepealsed enesekaotused mõjusid rusuvalt. Eriti rusuv ja ängistav oli lugeda seda osa, kus Haroldiga liituvad nn tema fännid. See osa pani mõtlema kiibitsejate väsitava mõju üle inimese elus. Samas oli ka neil kaaslastel oma põhjus, miks nad soovisid osa saada Haroldi rännakust. Samuti oli see massirännaku kirjeldus paras ninanips kõigile neile, kes afišeerivad oma palverännakuid avalikkusele kui midagi erakordset või loodavad, et selline rännaku avalikustamine muudab neid paremaks (teiste silmis). Oma põhiolemuselt on palverännak sügavalt isiklik minek ning teistel pole sellega miskit pistmist. Rännakule minnakse, kas siis oma pattude kahetsemiseks ja/või enese leidmiseks/abi /andeks palumiseks. Seda mõtet kannab ka tegelikult Haroldi rännak. Suurema osa loo vältel see tegelik põhjus siiski ei avaldu, vaid pigem aimub. Kuni raamatu lõpuni püsib pinge ning alles lõpusirgel avaldub tegelik põhjus, mis Haroldi liikvele ajas. Selles suhtes on see aus lugu.

Raamat lõpeb naeruga. Naer vabastab.