Kui ma armastasin tislerit, Kerttu Soans

Pühapäeva hommikul lugesin vahvat lugude kogumikku Kui ma armastasin tislerit. Väga Eesti Naiselik raamat ja väga ilus raamat. Lihtsad, kuid veidi müstilised lood vaheldumisi unenäoliste illustratsioonidega. Minu lemmikpilt roosidega kleidist on lausa raamatu kaanepilt (avastasin selle siis, kui tegin raamatu kaanest blogi jaoks pilti:).
Mis mulle meelde jäi? Mõtlema pani hoopis huvitav detail loost Tädi Mari piits ja präänik, kus oligi reaalne näid...e piitsast ja präänikust. Miks see mu tähelepanu köitis? Vist sellepärast, et samalaadset lugu, kus lapsele ihunuhtluse andja hüvitab oma karistustöö, lugesin Erik G Vergi mälestusest Vaimustuse aastad. Seal andis koolidirektor peale peksu poisile raamatu. Kerttu Soansi raamatus annab tädi Mari peale vitsutamist lapsele süüa head ja paremat. Ma vist polegi varem nii otseseid näiteid piitsa ja prääniku teemal tähele pannud. Mõtlemapanev? Kummaski loos ei olnud selgust, kas ja kuidas selline meetod toimis, pigem on selline käitumine meelde jäänud.

Kuid selleks, et lõpetada postitus helgemates toonides, toon siin ära raamatu kõige viimase loo.
Kui koerainimesed kokku satuvad, räägitakse alati palju. Kui keegi räägib palju oma lapsest, tüütab see tavaliselt kiiresti ära, ja kui ta räägib oma lapsest veel hästi ka, siis teised, eriti teised emad, ei kannata seda kaua välja. Oma koerast hästi rääkimine ei käi aga kellelegi närvidele, vastupidi - teised koerainimesed õhutavad rääkijat veel takkagi ja on nõus kuulama jälle ja jälle kasvõi ühte ja sama koeralugu.
Rääkigem siis rohkem koertest:)