pühapäev, 29. november 2015

Väike MIn tüdruk Chimelist



Täna ma kirjutan ühest armsast lasteraamatust, mille esitlusest möödunud laupäeval Tartus olles osa sain. Keegi tark on kuskil öelnud, et kui tahad näha rahva hinge, siis loe selle rahva muinasjutte ja muistendeid. See konkreetne raamat pole küll muinasjutukogu ega muistend, vaid ühe Guatemala tüdruku lood elust väikeses mägikülas.
Nendes lugudes on omakorda lugu. Lugu maailmast ja selle mõistmisest loodusrahva pilgu läbi. Kõrval põikena toon siinkohal, et olen tähele pannud..., et kõigi põlisrahvaste lugu on sarnane. Ehk me olemegi kõik üks?
„Vanaisa seletas meile ka seda, et igal asjal on hinge naual, igal on oma vari, oma teine pool. Maal on hing, puul on hing, mäel on hing. Maal on naual, kividel on naual, mägedel on naual, esivanematel on naual, inimestel on naual, loomadel on naual, päikesel on naual, tuultel ja õhul on ka oma naual. Seepärast peab inimene kõnelema maaga, jõega, lilledega. Seepärast tuleb neid austada, sest kõige jaoks tuleb küsida luba, nõndasamuti nagu inimese puhul. Kui langetame puu, siis palume tema käest andeks. Me selgitame talle, et teeme seda vajadusest. Samuti siis, kui me astume , palume selle jaoks metsa käest luba. Sest me elame loodusega koos. Looduse sees. Me oleme osa tema väest ja hingejõult tuleb meil otsida tuge. Me ei ela loodusele vastu.“
/ lk 36 Vanaisa ja maisipõld/

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar