Seitsme nimega tüdruk, Hyeonseo Lee

Seitsme nimega tüdruk on kaasa haarav lugu Põhja-Koreast põgenenud naisest (täna 36 aastane) ja tema kangekaelsusest ning sihikindlusest saavutada oma eesmärk – elada inimväärset elu.

Kui me oleme harjunud lugema ellujäämisvõitlusi pigem ajaloolistest raamatutest, siis antud raamatu puhul on tegemist praktiliselt olevikus (väga lähiminevikus, nii kümmekond aastat tagasi) toimunud sündmustega. Tänasel põgenikekriisi ajastul annab see raamat ka võimaluse heita pilk põgenike meeleheitliku eluvõitluse reaalsusesse. Kõik põgenikud on süsteemi ohvrid, kelle lõppeesmärk on jääda ellu ja saavutada parem elukvaliteet. Eriti teravalt tulebki see teema esile Põhja-Korea näitel.

Põhja-Korea on riik, mis pealtnäha tagab oma kodanikele muretu elu, kuid tegelikkuses laseb suuremal osal inimestest vireleda ellu jäämise piiril. Lapsest peale kasvatatakse inimesi olema riigi sõnakuulelikud orjad. Igasugune teisti mõtlemine on surmaga karistatav. Selleks, et kodanike lojaalsus riigile oleks tagatud, õpetatakse lapsi varakult üksteist süüdistama ja üksteise peale kaebama. Seda nimetatakse enesekriitika seanssideks. Õpetaja oli koosoleku juhataja. Lapsed tõusevad korda mööda püsti ja suunavad näpu kaasõpilase peale, et süüdistada kedagi. Süüdistada võis milles tahes. Kusjuures tõsisemate süüdistuste puhul võivad olla fataalsed tagajärjed süüdistava perekonnale. Piisab viitest erakordsetest asjadest, mida kaasõpilase kodus on tähelepandud, et kaasõpilase perekond vangistusse saata. Selline pideva hirmu kasvatamine tagab juba maast madalast igakülgse alandlikkuse ja sõnakuulekuse riigile. Muidugi lisandub sellele lõputu propaganda välistest vaenlastest. Kuna põhja-korealased on praktiliselt muust maailmast ära lõigatud, siis on nad sunnitud uskuma seda, mida neile riik ja riiklik meedia peale surub.

Ometigi ka selles riigis armastavad  inimesed üksteist, sünnivad lapsed, rõõmustatakse elu edenemise üle ning tuntakse rõõmu väikesest asjadest. Olulisel kohal on perekond. Perekond on ainuke, keda saab usaldada. Ka raamatu kangelane, kes puhtalt uudishimust põgeneb oma arust korraks üle jõe Hiina, igatseb peale sunnitud paguluse aastatel kõige rohkem oma perekonda – ema ja venda. Ainult meeletu surmahirm, selle ees, mis juhtub siis kui ta tagasi pöördub, sunnib tal oma pagulusega leppima. Vastutasuks saab ta õudusunenäod ja piinava igatsuse oma perekonna järele.

Mind hämmastas selle noore naise vastupidavus. Muidugi on tema lugu mõneti helgem kui mõnel teisel naissoost põgenikul. Prostitutsioonist, keha müümisest ja muust eneseväärikust alandavatest tegudest ta siiski pääses ja seda tänu oma loomuomasele ohutajule. Siinkohal tuli riikliku kasvatuse käigus omandatud usaldamatus inimeste vastu kasuks.

Pääsenuna ühe režiimi piiravatest raamidest, satub raamatu peategelane ka paguluses olles pideva hirmu ja usaldamatuse maailma. Näiteks peab ta pidevalt vahetama oma nime, et varjata oma päritolu ja suurendada võimalusi (illegaalse) töö saamiseks. Kusjuures raha teenimise eesmärgiks on ainult ellu jäämine, seda nii esmase vajaduste (toit, peavari) katmiseks kui meeletute vahendustasude maksmiseks saamaks illegaalseid dokumente ja muuta oma elukohta (reisida) kui ka aidata oma perekonda. Kusjuures legaalse varjupaiga taotlemine ei ole nii lihtne. Ka sellega kaasneb usaldamatus, vahendajate kasuahnus ja pidev hirm Põhja-Koreasse tagasi saatmise ees. Iga liigutuse eest, mis põgeniku heaks tehakse tuleb maksta. Raamatu peategelane nendib mingil hetkel, et kogu oma pagulase elujärgul (mis kestis 10 aastat) õppis ta igat oma sammu vabaduse poole hindama rahas ja hinna üle kauplema. Kusjuures on ilmselge, et sellistelt nõrkadelt ja abitutelt põgenikelt püütakse kätte saada kõik, mis neil on. Ja võtjad ei ole ainult suvalised vahendajad, aga ka politseinikud, vangivalvurid kui ka muude ametkondade töötajad. Samas toob elu ja saatus helgemaid toone, kui häda kõige suurem, siis leidub alati keegi, kes aitab. Üldjuhul on need sugulased, aga ka sõber kui ka täiesti suvaline austraalia turist/valge mees. See ongi selle loo juures hämmastav, kuidas raamatu peategelane alati leiab lahenduse ka kõige lootusetumates olukordades.

Hyeonseo suurim kangelastegu on muidugi oma perekonna päästmine vabadusse ja nende igatine vaimne toetamine saamaks hakkama normaalses maailmas.  Siin on samuti abiks tema loomuomane nutikus.

Soovitan seda raamatut igati. Raamatust saab teada nii Põhja-Korea elu olust lähiminevikus, pagulusest Hiinas ja pääsemisest Lõuna-Koreasse kui ka lihtsalt ühe perekonna eluloo. Jah kõik muu võib olla, aga perekond ja eneseusk on see, mis toetab ja päästab.

Rehbinderi efekt, Jelena Minkina-Taycher

Rehbinderi efekt on põnev ja saladusi täis perekonnasaaga. Lugu jutustab inimeste saatusest Venemaal alates I maailmasõja aegadest kuni tänapäevani välja.

Algul tundub, et nagu jutustataks erinevate erinevatel ajastutel elanud inimeste lugusid eraldi, kuid mingil hetkel hakkavad need lood põimuma. Vahepeal lausa lappasin lehti tagasi ja lugesin mõne koha üle, et aru saada tegelaste vahelistest seostest. Kuigi päris lõplik selgus, kes on kes ja kuidas seotud, saabub raamatu lõpus.

Raamatu peategelased on juudiperekonnad. Teame, et juudid on rahvus, kelle saatust on mõjutanud ajaloo keerdkäigud eriti tugevalt. Sellest keskkonna mõjust inimeste saatusele on tulnud ka romaani pealkiri Rehbinderi efekt. See on keskkonna plastifitseeriv toime kõvadele materjalidele. Inimesed kohanevad ajastute, riigikordade ja oludega. Raamatus kirjeldatud inimeste saatused on traagilised, kuid alati leidub keegi, kes aitab. Kunagi ei ole nii, et saada hakkama. Raamatu põhitegelaseks on naine, erinevate tegelaskujude näol, kes oma sihikindluse ja armastusega  suudab saavutada kõik.

Norma, Sofi Oksanen

Sofi Oksaneni raamatutes on alati midagi depressiivselt köitvat. Nii ka tema kõige uuemas romaanis Norma.

Romaan jutustab ühest üksildasest noorest naisest, kelle ema ootamatult sureb, jättes maha saladused. Ühtepidi on need saladused seotud Norma juuste pöörase kasvuga, kuid teisalt on ta ema sattunud peale beebikaubandusele. Nii on ühes loos põimunud kaks salapärast liini –  üks müstiline, teine kriminaalne.

Norma erakordne juustekasv on talle koormaks. Tema enda juuksed reageerivad tema tunnetele. Lisaks saab ta teiste, võõraste juuste kaudu informatsiooni nende kandja tunnete ja saatuse kohta. Norma ema on enne surma tööl juuksurisalongis, kus paigaldatakse klientidele nn valejuukseid, kuna nende endi juuksed on oma jõu kaotanud. Samas ei võida need kliendid peale välise ilu mitte midagi, sest Norma näeb, et nendes võltsjuustes pole jõudu. Tegelikult kannab seda elujõu teemat ka raamatus käsiteletud lastekaubanduse teema. Viljatud naised/paarid otsivad vahendajate kaudu surrogaatemasid, et saada järeltulijate abil tagasi oma elujõu ja rõõmu.

Norma juusteloole kui ka emaduse teemale lisab vürtsi müstiline kõrvalliin Norma esivanema Eva salapärase saatuse näol. Eva lugu seob kokku nii vohava juuksekasvu kui ka viljatuse teemad.

Suhteliselt raamatu keskel tuleb selgelt välja romaani tegelik mõte. Nimelt lk 123 kui Norma ema jutustab oma kodutalus elanud naiste lugusid ja ka Norma enda saatusest imelise juuksekasvu tõttu, viitab ta asjaolule, et hoolimata sellest, et naised ohverdavad oma ilu, keha, saatused äride jaoks, siis kunagi ei saa nad sellest ise kasu, vaid kasu lõikavad sellest ikkagi ainult mehed.

Kokkuvõttes saab öelda, et tegemist on ladusalt loetava, põneva ja fantaasiarohke romaaniga.

Neli õde, Helen Rappaport

Neli õde on raamat, mis jutustab Venemaa viimase tsaari perekonna elust ja lõpust. Tegemist on üsna põhjaliku ülevaatega selle inimlikult traagilise saatusega perest. Samas iseloomustab see lugu kogu eelmise sajandi teisel dekaadil toimunud ühe valitseva klassi hääbumist ja ajajärgu lõppu. Teame ju, et Esimese maailmasõja järgselt muutus elu Euroopas oluliselt, kuid eriti drastiline muutus puudutas Venemaad.  Üks osa elanikkonnast kaotas kõik, mida nende esiisad olid aegade jooksul ehitanud, kogunud ja edasi pärandanud.  

Kuigi tegemist on ühe Euroopa valitseva perekonna looga, on see raamat inimestest ja nende saatusest. Maailma taustal vaadatuna oli nende traagiline lõpp loogiline lõpuakord juba Prantsuse revolutsiooniga alanud klassiühiskonna muutumisele Euroopas.  Inimlikul tasandil paneb selline saatus kaasa tundma, sest olid ju ka neil oma unistused ja soovid ning ootused. Just sellel tasandil on ka antud perekonna lugu koostatud. Autori kirjelduste läbi saab lugeja osa Venemaa tsaari ja tema abikaasa ning nende järeltulijate igapäeva elust ja olust.

Venemaa viimane tsaarinna Aleksandra oli juurtelt inglanna ehk Inglismaa kuninganna Viktoria lapselaps, kes kasvas üles Saksamaal ühes vähe tuntud hertsogiriigis. Seega sai talle vene tulevase keisriga abielludes osaks lotovõit, mida muidugi hilisemaid sündmusi teades on veider öelda. Kuid alguses oli kõik ilus ja lootustandev.  Kokku sündis sellesse perekonda viis last. Esimesed neli olid tüdrukud. Iga lapse sünd oli emale rõõmustav, kuid Venemaa üldsus oli pettunud. Valitseva arusaama järgi oodati pikisilmi meessoost pärijat ning nelja tüdruku sünd pettis neid lootusi lausa neljakordselt. Kui lõpuks sündis kaua oodatud poeg, siis tuimestas seda rõõmu poisslapse   päritud verehaigus. Euroopa kroonitud peade veri oli nõrk. See oli otsene tulemus sugulaste omavahelistest abieludest. Naisliini pidi edasi poeglastele edasikanduv hemofiilia tabas ka tsaari perekonda. Tagantjärgi tundub see laste sündimise järjestus ja viimase lapse lootusetu haigus otsese endena tsaarivõimu hääbumisele.

Kogu selle traagika taustal püüdsid Nikolai ja Aleksandra pakkuda oma lastele igati rõõmustavat lapsepõlve. Samas kirjeldab raamatu autor nende elu kui suletud süsteemi. Lapsed kasvasid lapsehoidjate ja koduõpetajate valvsa silma all ning nende maailm koosnes siiski ainult õukonnast ja elust Tsarskoje Selos. Ilmselt põhjustas ka seda nende ema võõrandumine muust kõrgseltskonnast. Kindlasti oli   ka põhjuseks tsareevitš Aleksei verehaigus kui ka tsaarinna enda nõrk tervis. Aleksei haigust leevendas talupoeg Rasputin, kellel oli oluline mõju Romanovite üle. Tsaarinna praktiliselt klammerdus selle talupoja külge. Nagu me teame mängis ka Rasputin selle perekonna lõppmängus osa ja seda veidi müstilise nurga alt. Nimelt ennustas Rasputin neile, et kui tema tapetakse, siis surevad ka peagi Romanovid. Nii ka juhtus. Rasputini olemus jääb ka selles raamatus segaseks. Ilmselgelt oli tegemist võimeka ravitsejaga, sest raamatus kirjeldatu põhjal oli tema palvetest ja meetoditest abi väikese Aleksei kannatuste leevendamisel. Samas oli ühe ema mure ja hool oma haige lapse pärast igati aru saadav. Seda valu ja hoolitsust oli tunda ka autori kirjeldustes.

Perekonna elu hakkas tegelikult muutuma juba esimeses maailma sõja algusaastasest. Sõja ajal oldi sunnitud välja tulema oma glamuursest elust ning vanemad õed koos emaga asusid tööle med.õdedena aitamaks sõjas haavatud sõdureid. Kuid kuipalju oli seal reaalset soovi töötada halastajaõena ja kuipalju nö PR tööd, see jäi ebaselgeks. Kahtlemata oli tegemist nn sõjapropagandaga. Kriisi olukorras valitsejate näiline lähenemine lihtrahvale süstib usku ja lootust.

Perekonna viimased aastad olid kurvad. Alguses kui nad vangistati ja viidi Siberisse asumisele, said nad osa kõigist hüvedest. Kuid, mida aeg lõpu poole seda kasinamaks eluolu muutus. Lõpuks ei lastud emal isegi oma haiget poega ravida. Ning kuidas kõik see lõppes, on teada. 17. juulil 1918 lasti kogu perekond bolševike poolt maha. Sellega lõppes kroonitud peade võim Venemaal lõplikult.

Mulle meeldis raamatu stiil, mis pigem oli perekonda toetav kui selline parastav. Pigem on autor püüdnud mõista kui hukka mõista ühe eliitpere traagilist elu. See muudab loetu sümpaatseks.

 

Euroopa Sügis, Dave Hutchinson

 

 

Euroopa Sügis on ulmeline spiooni romaan, kus eesti soost kokk Ruudi seikleb kullerina mööda (riikide mõttes) lagunevat Euroopat ja toimetab edasi salajasi saadetisi.  Romaani ülesehitus on segane ja kohati tundusid tegelaskujud ning isegi loo ajastu ebaloogilised. Seda enam, et vahepeal toimub tegevus Eestis, kus näiteks tramm sõidab lennujaamast Lahemaale ja Lahemaa Rahvuspark soovib saada iseseisvaks riigiks. Tegelikult on see raamat palju mitmekihilisem ja arusaadavam kui esialgu paistab. Nii, et lugedes seda raamatut, kui ainult põnevat spiooniromaani, siis võib tõesti pettuda. Ma ise püüdsin ka alguses kirjutatut mõista tavaloogikast lähtudes, kuid pikapeale aimdus, et see Ida-Euroopa riikides toimuv segadus on kirjaniku loodud teadlik pealispind ja fassaad ning tegelikult on kujutatu hoopis lihtsam.

Lagunevate riikidega Euroopa taustal on üles ehitatud hoopis teine paralleelmaailm. Raamatu alguses on seda kirjeldatud kui raudtee liini, mis läbib kogu Euroopa alates Portugalist kuni Venemaa kõige kaugema nurga Tšukotkani välja.  Liini on kirjeldatud kui raudteekompaniid ning on defineeritud kui suveräänset riiki, mis on muuhulgas andnud ka oma töötajatele kodakondsuse.  Ja see oligi Liini ehitamise eesmärk. Raamatu alguses jääb selle Liini mõte veidi ähmaseks. See tundub olevat kui mingi salaorganisatsioon, mille Keskust ei ole keegi näinud, kuid kes juhib kullereid ehk sõnumitoojaid. Kuller Ruudi ülesanne on toimetada sõnumeid erinevate riikide vahel. Kusjuures need kullerid  ei tea, mis sõnumid need on. Nad lihtsalt täidavad kellegi tundmatu käske, olles Olukorras. Salapärast Keskust, kust ülesandeid saadakse, ei ole keegi kunagi näinud. Seda nagu ei eksisteerigi. Kuller Ruudi üritab sellest maailmast siiski rohkem aru saada.

Raamatu teine osa toobki selgust. Ruudi leiab krüpteeritud tekstid, muugib need lahti. Nimelt on seal kirjeldatud ja kaardistatud üsna vana paralleelmaailma, mis katab kogu Euroopa. Ning see paralleelmaailm ei olegi vist füüsiline, vaid pigem virtuaalne.  Kõlab  ju üsna interneti moodi, kust inimesed sinna sisenenuna ei saa enam lahkuda ja kus teisitimõtlemine on delikaatselt piiratud. Ja need piirid on ehitanud inimesed ise. Igatahes raamatu lõpuks on kuller Ruudi suutnud päästa paralleelmaailmast neli inimest ja see on alles algus.

Minu jaoks avas see lugu ennast järjest rohkem ning allteksti on Euroopa Sügises päris palju. Põnevat avastamist!   

 

 

 

 

 

Põnevat avastamist!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

London: Lühibiograafia. Peter Ackroyd

Vähe on kirjutatud põhjalikke ja huvitavaid raamatuid linnade ajaloost. Londoni: Lühibiograafia on üks neist. Kohe ütlen ära, et tegemist on väga vägivaldse ja tumeda looga. Mingit glamuurset ajalugu ja kirjeldusi ilusast elust oodata ei maksa.

Minu jaoks see isegi nii üllatav ei olnud, sest kunagi esimest korda Londonit külastades olin hämmelduses, kui palju nad fännavad kuritegevust ja õudusi. Piisab ju mõelda Londoni muuseumitele. Madame Tussaud muuseumis on eraldi osakond kurjategijatele, rääkimata eraldi Londoni vangikongidest jne. Sõjakas rahvas, sõjakas minevik.

Raamatust London: Lühibiograafia saab hea ülevaate ühe maailma linna kujunemisloost. Päris algselt on ju London rajatud druiidide pühapaikadesse ja allikatele. See loob Londoni ümber veelgi rohkem salapära ja põnevust. Samas pole sellest roomlaste eelset ajast erilisi märkmeid säilinud ning  arheoloogilised varemed ja ajaloolised andmed pärinevad pigem juba Rooma-aegadest. Peale roomlasi asustasid linna saksid, siis taanlased ja lõpuks marssisid sisse normannid. Nii see linn läbi sajandite arenes ja kasvas kandes endaga kaasas vägivalla pitserit. Kes on lugenud Charles Dickensi raamatuid, see teab, kui vägivaldne, räpane ja lootusetu elu Londonis oli. Kuritegevusest, mustusest, pimedusest ja kõigest muust halvast kirjutab ka Peter Ackroyd. Kohati oligi seda raamatut raske lugeda, sest palju ikka jõuab niigi igapäevase negatiivse uudistevoo kõrval lugeda meelelahutuseks vägivallast. Samas maalis kirjaniku mahlaks stiil koos ajalooliste faktidega elava pildi Londoni elust läbi sajandite. Ning kui mõelda, et inimesed on selles linnas elanud sajandeid ja linn on pigem kasvanud kui kahanenud, siis ilmselt on selles elus ka midagi ilusat ja lootust andvat ning armastusväärset. Samas sellest Ackroyd eriti ei kirjuta. Seetõttu tuleb antud raamatut lugedes leppida Londoni süngema poole tutvustusega. Maailma rahanduskeskuse staatus juba isegi räägib linna külgetõmbavusest. Seal, kus on raha ja võim, seal on ka vägivald ja pahelisus.

Suurele Londoni fännile võib seda raamatut soovitada kui giidi kolamaks Londoni tänavatel. Autor kirjeldab tänavate ja kvartalite kaupa Londoni räpast minevikku. Nii võib kolada ajaloo hämarates pubides, klubides, turgudel aga ka kodudes, saada osa keelatud seksist, ohjeldamatust joomisest, vangide elust, kelmustest, aga rahutustest kui ka kurikuulsast 1666. aasta tulekahjust. Kindlasti on palju sellest ka ülekandunud tänapäeva, kuid kas me tahame sellest teada?

 

 

Võluv soolestik. Kogu tõde ühe alahinnatud elundi kohta. Giulia Enders

Armastus käib kõhu kaudu. See on nüüd siis tõestatud. Võluv soolestik on põhjalik raamat meie siseelust ja annab tervikliku pildi, mis toimub meie seedesüsteemis ning kuidas see, mis toimub kõhus, mõjutab mõtlemist ja üldist vaimset heaolu.

Mulle meeldis nii raamatu stiil kui ka kujundus. Lihtsas keeles ja näidetega oli selgitatud seedeorganite tööd ja funktsioone, illustratsiooniks ülilahedad joonistused. Harva saab lugeda põnevalt ja arusaadavalt kirjutatud meditsiiniteemalisi raamatuid, isegi kui need on kirjutatud populaarteaduslikus võtmes. Võluvat soolestikku lugedes ei hakanud kordagi igav ning kuigi esitatu oli väga infotihe, oli see kergelt loetav ja arusaadav. Raamatu lugemise lõppedes tundsin, kuidas ma armastan oma soolikaid ja kuidas ma soovin, et nende elu oleks kerge ja rõõmus. Siinkohal on sellesse soovi sisse kodeeritud tugev annus egoismi, sest tõesti sellest mida ja kuidas me sööme, sõltub meie füüsiline kui ka vaimne heaolu.

Võluv soolestik on raamat seedesüsteemi ehitusest ja iga seedeorgani tööst suust jämesooleni. Kohe alguseks märgin, et lisaks soolikatele on põhjalikult lahti räägitud ka seedimise finaal ehk kakamine. Kuidas seda toimingut õigesti teha, kui ka seda, mida räägib meile seedimise lõppprodukt ehk kakajunn. Ei ole seal midagi piinlikku ega silmi maha löövat. On ju tegemist elutegevuse olulise osaga. Ja muidugi on iga lõppprodukti kvaliteedi sünnis oluline, mis eelneb ehk toit, mis mõjutab lõppprodukti olemust.

Raamatu teine peatükk on pühendatud närvide ja soolestiku koostööle. Kas te teate, et depressiooni põhjused ja ravivõimalused ei ole mitte ajus, vaid hoopis kõhus. Nimelt õnnehormooni ehk serotoniini ei toodeta mitte ajus, vaid hoopis soolerakkudes. Seega meeleolu parandamine algab hoopis toitumise jälgimisest. Ajul on lihtsam tööd teha kui kõht on korras. Muidugi saab õigest toitumisest abi ka teiste närvidest põhjustatud soolestiku hädade vastu. Igasugune stress aktiviseerib seedimist takistavad närvid. Pingelistel aegadel sööme palju kiiret heaolu tekitavaid toite. Algul tundub, et me lõõgastume ja saame lohutust, kuid see tunne on petlik. Näiteks alkoholi lõõgastav mõju algab soolestiku närvidest ja jõuab alles siis ajuni. Samas liigne kogus alkoholi mõjub organismile kurnavalt ja tekitab hoopis probleeme juurde kui vähendab neid. Heaks näiteks  on joomise järgne kassiahastus järgmisel hommikul, muidugi lisaks kohutav enesetunne. Esialgu tundub, et need halvad mõtted tulevad meie peast, kuid tegelikult on halbade mõtete allikaks mürgitatud seedesüsteem. Seega äkki alustaks murede lahendamist hoopis teisest otsast ehk tasakaalustatud toitumisest ja mitte haarates kohe veinipudeli järele.

Kuid mõtlemise parandamisega saab ka toitumist parandada. Leheküljel 132 ja 133 on juttu ärritunud soolesündroomist. See on keeruline haigus, mida on raske tuvastada, kuid mille mõjud võivad olla suht kurnavad. Tihtipeale peituvad põhjused hoopis närvisüsteemi talituse häiretes ning lihtsa soolefloora parandamisega abi ei saa. Siinkohal soovitab raamatu autor soojalt psühhoteraapiat, öeldes, et: Tõeline psühhoteraapia mõjub närvidele nagu ravivõimlemine. See lõdvestab pinges kohad ja õpetab kuidas liikuda tervislikult - neuronite tasandil.

Raamatu kolmas peatükk on pühendatud mikroobide maailmale. Mõni bakterifoobik langeks kohe surnult maha, kui saaks teada, kuipalju me tegelikult igasugu mikroobe, baktereid endaga kaasas kanname. Samas on enamus neist nn "head" bakterid, mis aitavad meil oma elutegevust kvaliteetsena hoida. Kas te teate, et 80% meie immuunsüsteemist asub soolestikus. Nii, et taaskord tõdemus, et meie hea tervis sõltub sellest, mida süüa. Samuti algab soolefloora areng juba inimese sündimisel. Raamatust selgus, et vastsündinud, kes sünnivad nö loomuliku sünnituse käigus, saavad kaasa parema immuunsüsteemi, kui need lapsed, kes sünnivad keisrilõikega. Alles 7. eluaastaks soolefloorad ühtlustavad. Kuidas siis niisama igapäeva elus omandada häid soolebaktereid? Selleks soovitab raamatu autor süüa hapendatud toite - värske hapukapsas, hapukurgid, juuretisega leib, juust, oliivid. Samas äädikaga tehtud toite ei soovita, kuna marineerimisel head bakterid tapetakse.

Sellest raamatust võibki kirjutama jääda, kuid pigem, et lugeda seda kokkuvõtet, soovitan hoopis ise seda raamatut lugeda. Saab palju head ja kasulikku infot oma igapäeva elutegevuse korraldamiseks. Hoolige oma kõhust ja nii hoolite iseenda heaolust.