Eestlase eluring, Marju Kõivupuu

Meie kiirelt globaliseeruvas ja üha sarnasemaks muutuvas maailmas on sageli turvaliseks kodu- ja pidepunktiks oma rahva kombed ja traditsioonid. Nende säilitamisel ja jagamisel teeb tänuväärset tööd Marju Kõivupuu.

Eestlase eluring jälgib inimese elukaarega seotud põhisündmusi alates sünnist surmani. Lisaks väga vanadele kommetele ja tavanditele on sisse toodud ka tänapäevaseid rituaale. Esialgu oli üllatav lugeda, et nii mõnegi tänapäevase tava kirjelduse allikaks oli interneti foorum. Kuid siis tabasin, et see ongi rahvapärimus, mis vanasti liikus suust suhu, mis nüüd liigub läbi neti. Lihtsalt suhtlusviis on teisenenud.

Raamatule lisavad väärtust rikkalik pildimaterjal nii autori enda isiklust pildipangast kui ka ERM-i arhiividest. Alati on põnev lisaks lugemisele vaadata pilte. See teeb justkui läbitava materjali veelgi rohkem taibatavamaks. Üks asi on lugeda ja ette kujutada, kuidas oli, aga pilte vaadates saad justkui loetu elustub täielikult.

Pool raamatust on pühendatud surmaga seotud rituaalidele ja matusekombestikule. Õigupoolest soovinudki autor alguses avaldada raamatu surma ja matustega seotud kombestikust, kuid see olevat tundunud olevat liiga sünge ja sestap sai juurde toodud ka teised inimese elukaare sündmused. Samas on ilmselt surma ja matusega seotud kombestik kõige rohkem kadumas. Alates fotograafia (ja tänapäeval kõikide muude jäädvustamist võimaldavate tehnoloogiate) võidukäiguga on inimese elukäik säilimas visuaalselt. Piltide, videote, helisalvestite jms kaudu elavad inimesed igavesti või vähemalt seni kuni säilivad pildid ja failid. Vanasti kahjuks elasid teisele poole lahkunud inimesed edasi ainult lähedaste mälestustes.  Ja selleks, et mäletada ja hoida lahkunuid oma meeltes, tuli läbi viia erinevaid rituaale ja kombeid.

Läbikäidavad toad, Katrin Johanson

Läbikäidavad toad oli kiire ja lihtne lugemine. Veidi meenutas Ira Lemberi romaane. Ira Lember armastab ka kirjutada inimeste huvitavatest saatustest ja elu keerdkäikudest. Kuid sellega see võrdlus ka piirdub. Antud romaanis olid mingi telg nii lool kui ka tegelaskujudel olemas, kuid millegipärast ei joonistunud need lõpuni selgelt välja. Tunda oli, et prototüübid olid elanud põnevat elu, kuid romaanis oleks tahtnud näha rohkem selgemaid karaktereid. Minu jaoks jäid nad hüplikuks ja veidi punnitatuteks. Lugu ise oli kahe inimese Ado ja Elsi läbi elu kulgevast suhtest. Alguse saab nende romaan enne teist maailmasõda, jätkub juhuslike kohtumistena Siberis ja pärast sõda taaskord Eestis. Nende lugu jutustatakse läbi Elsu õe lapselapse silmade läbi.

 

Lindvistika ehk metsa see lingvistika, Valdur Mikita

 

 

 

Valdur Mikita uue raamatu Lindvistika ehk metsa see lingvistika lugemine sujus minu jaoks sujuvamalt kui eelmise raamatu Lingvistilise metsa lugemine. Viimati nimetatut lugesin vast pool aastat, mis on minu jaoks ikka ülipikk aeg. Üldjuhul ma lausa neelan raamatuid. Nüüd minu üllatuseks kujunes Lindvistika lugemine ladusaks ja möödus tavapärases tempos. Huvi pärast võtsin uuesti kätte Lingvistilise metsa ja avastasin, et ilmselt olen vahepealsel ajal „edasi arenenud“. Mikita pead pööritavad mõttelennud olid täiesti jälgitavad ja ma suutsin olla kohal ning nautida mõttekäikude keerutavat ilu ja ehedust. Lingivistilist metsa esimest korda lugedes oli olnud mul pigem tunne, nagu oleks peaga pesumasina trumlisse kinni jäänud ja see loksutas mõtteid edasi ja tagasi ja üles ja alla ning nn rajal püsimine oli paras tasakaaluharjutus. Lindvistikas aga ma nautisin Mikita mõtterännakuid ja tõlgendusi eestlusest ja tema kodust täiega. Iga sõna, iga lause oli lihtne ja peapööritust ei kaasnenud.

Mis mulle siis Mikita raamatutes meeldib? Mulle meeldib, kuidas ta räägib eestlaste usust, kodust, keelest, maast ja tegemistest lihtsalt ja mänguliselt. Me oleme metsarahvas, meie kirik ja pühakoda on metsas, meie kodu on metsas. Metsast me tuleme ja metsa me läheme. Ma olen ikka öelnud, et meie eestlased oleme tohutult rikkad ja seda just meie looduskeskkonna pärast. Meil on veel alles puhas õhk, värske kaevuvesi ja lõputud metsad, sood ja rabad. Toimetades Tallinna kesklinnas kõrgtehnoloogilises keskkonnas on ainult poole tunnise autosõidu kaugusel ( kui mitte veel lähemal) võimalus uidata üksikutel inimtühjadel metsaradadel. Mitte metsaks kujundatud pargis, vaid päris naturaalses metsas. See annab pidet ja hingejõudu. Sellest kõigest kirjutab ka Mikita oma raamatutes ning me peaksime olema rumalad ja lühinägelikud kui me seda ei hinda.

Valdur Mikita raamatutes on midagi sarnast Lennart Meri Hõbevalge lugudega. Kui Lennart Meri viis lugeja rännakule otsima müstilist Ultima Thulet ja eestluse juuri, siis Mikita jalutab läbi tänase päeva ja jutustab meile sellest, mis on just siin ja praegu meie ümber.

Mis mulle kõlama jäi? See on lugu mustikal käimisest. Just mustika peal käimisest. Kirjutasin osa sellest loost ka siia ümber.

 

Oli augusti keskpaik, metsast võis leida veel hiliseid marju. Kükitasin maha ja uurisin mustikapõõsast, mille otsas kõlkus üks tumemustaks küpsenud mari. Mingi ebamäärase aistingu survel hakkasin oma kujutluses mööda mustikavart liikuma. Sõitsin veidi ja vahetasin siis sõiduvahendit. Liikusin esmalt, nagu tuhiseks kiigega läbi õhu, siis hüppasin okste peal, jooksin mööda oksaharusid ja viimaks hoidsin suurt marja süles. See oli nagu keha puudutamine erinevate aistingutega, ainult „seestpoolt“. Äkki kuulsin selgesti meloodilist ja vihisevat heli. Kui selle tantsu lummusest viimaks vabanesin, vaibus ka meloodia.

Sellist tantsu ja ühte saamist loodusega saab kirjeldada ainult Valdur Mikita ja muuta see naudisklevaks ja kaasa haaravaks. Kuid Mikitale kohaselt jõuab ta  mustikaloos välja Kalevipoja radadele ja tema ema Linda põlvnemiseni tedremunast. Selline mõtterännak siis ......... mustikast tedre munani. Tänasest hetkest päris maailma loomise alguseni välja. Polegi rohkem vaja leidmaks sidet möödunud aegadega.

Mikita kirjutab ka eestlaste usust ja julgustab taasleidma oma usk. Meid eestlasi on üldjuhul peetud usuleigeks rahvaks, aga seda minu arvates nö riiklikke või ametlikult tunnustatud uskude koha pealt. Tegelikult oleme põlisrahvana üsna oma usku ja minu arvates on see hea. See päästab meid. Kui enamus uske käsitlevad usuobjekti (subjekti) väljaspool uskujat ehk jumal on meist väljaspool olev ja me peame teda kummardama, paluma jne. Vanaaja eestlaste usk oli suunatud sissepoole ehk uskumisse iseendasse. Nähes kui vähe on inimestes ebakindlust ja eneseusku on viimane aeg tagasi tulla juurte juurde ja leida looduse abil usk iseenda seest. See annab jõudu tulla toime tänases maailmas.

Mikita raamatutest kirjutaks pikalt, kuid läheneva päikese sünnipäeva, talvise pööripäeva tähistamiseks ja pühade vaikuse nautimiseks soovitan hoopis sul ise lugeda nii Lindvistika kui ka Lingvistilise metsa raamatuid ja uidata eestluse radadel.

Loovkirjutamise proovilapid, MS

Pilt aknast – seletuskiri politseile

Kui ma tol õhtul aknast välja vaatasin ei näinud ma esialgu mitte midagi. Novembri esimene külm oli kaanetanud poriloigud ja lumesegune jää heikles tänavalampide kumas. Kell võis olla umbes seitse, sest telekas oli just alanud Kanal 2 Reporter. Aknast välja vaadates jäi paremale auto. No selline vanemat tüüpi, ebamäärast halli värvi. Korraks ma mõtlesin, et see küll pole naabri Peetri oma. Aga kes see neid tänapäeva noorte autosid nii hästi teab ja mäletab. Iga nädal on teistel uued, vahest vingemad, vahest kehvemad. Kumme vilistavad ühtemoodi.
Aga kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis olin jah enne seda mingit kisa kuulnud. Aga, et see kisa autost tuli, seda ma küll arvata ei osanud. Kesse ikka seal pimedas näeb kui keegi kinnises autos karjub.
Ühesõnaga see on kõik, mis ma oskan öelda ja kirjutada. Mina vanainimene, ega ma enam hästi ei näe ega kuule kui keegi võõras autos ära tapetakse.

Pilt aknast – muinasjutt

Elasid kord Pepe ja Topi, kaks väikest hiirepoissi. Nad elasid täitsa kesklinnas ühes pimedas ja kõledas sisehoovis. Ühel päeval ütles Pepe Topile „Hei Topi, lähme rändama. Ma olen kuulnud, et kusagil mujal on ka elu ja parem.“ Topi vastas „Ma ei tea, Pepe. Kas tasub oma nina võõrastesse asjadesse toppida? Mäletad eelmisel aastal läks naabrirott Roti ilma vaatama ja rohkem pole me teda näinud.“ Pepe kuulas Topit ja ohkas „Jah, oleme parem kodus. Suvel näeb korraks päikest ja siis oleme rõõmsad.“ Topi noogutas ja kask hiirepoissi sibasid sabad rõngas vihmaveetoru poole.


Arvamuslugu – Rikkus ei seisne rahas

Me kipume hindama rikkust ainult materiaalsest vaatepunktist lähtudes ja meile tundub kui me ei oma raha mille eest asju osta, siis oleme me vaesed. Palju vähem tähelepanu on pööratud vaimsele ehk mittemateriaalsele rikkusele. Kahjuks vaimsust – elust taipamist, haritust ja empaatiat raha eest osta ei saa. Tõsi, raha eest saab käia kursustel, end arendada, osta raamatuid, käia kinos, nautida kunsti. Kuid, kas see ka reaalselt inimese sisemaalima rikkamaks muudab, sõltub väga palju konkreetsest isikust ja tema avatusest. Ehk siis rikkus, vaimne rikkus ei seisne rahas.

Dialoog – Raamat ja õun

Raamat luges ennast, kuid siis pöördus äkki õuna poole „Kuule õun, mis sa arvad kui sa oleks puu, kas sa oleks siis õnnelikum?“ „Kuule raamat,“ vastas õun veidi pahaselt „mis küsimus see selline on?“ „Kuidas see ei ole küsimus?“ mõmises raamat samal ajal lehte keerates „mina küll mõtlen vahest, kes ma oleks kui ma poleks raamat.“ „Oleks, poleks“ ühmas õun. „Pane ennast parem põlema.“

Oravlohe, MS

Täna ma jutustan ühe loo Oravlohest.
Elas kord seitsme maa ja mere taga Oravlohe. Ta elas seal täitsa üksi, sest ta ei teadnud, kas ta on orav või on ta lohe. Oravlohe hüppas päevad läbi oksalt oksale ja kolas koobastes ringi. Ta päevad olid täis põnevust, sest iga päev oli iga puu uus ja igas koopas mõni avastamata nurgatagune. Kuid sisimas oli Oravlohe kurb, sest tal polnud ühtegi sõpra, sest ta ei teadnud, kas ta peaks sõbrustama oravatega, kes hüppasid puudel või lohedega..., kes elasid koobastes. Kellegagi polnud oma rõõmu jagada.
Kord ühel päeval sattus ta teele jänes. Oravlohe polnud kunagi jänest näinud. See oli üldse õnn, et ta jänest märkas, sest kuidas sa saad midagi näha, mida sa ei tunne. Aga seal ta seisis, väike valge jänes, sabaots tarmukalt püsti ja kõrvad tuules loperdamas. Jänes vaatas oma arukate silmadega Oravlohele otsa ja ütles „Ma tulin sinu juurde, sest sa tunned end üksi.“. „Aga jänes,“ vastas Oravlohe „ma pole ju üksi. Mul on puud ja mul on siin koopad. Jah, mul pole ühtegi sõpra, kellega oma rõõmu jagada.“. Jänes vastas „Sellepärast ma tulingi. Sa oledki teistsugune ja sa ei pea sellepärast olema kurb ja üksi. Tegelikult on sul kaks korda rohkem sõpru kui oravatel ja lohedel kokku. Nad kõik on su sõbrad. Ma annan sulle ühe merekarbi, see hoiab sind julgena, kui lähed oravaid ja lohesid mängima kutsuma.“ Nõnda ütles väike, valge jänes ja kalpsas sabatutti välgutades minema.
Ja kui Oravlohe veel surnud pole, hoiab ta väikest merekarpi enda ligi ja tal on palju sõpru.

Kui ma armastasin tislerit, Kerttu Soans

Pühapäeva hommikul lugesin vahvat lugude kogumikku Kui ma armastasin tislerit. Väga Eesti Naiselik raamat ja väga ilus raamat. Lihtsad, kuid veidi müstilised lood vaheldumisi unenäoliste illustratsioonidega. Minu lemmikpilt roosidega kleidist on lausa raamatu kaanepilt (avastasin selle siis, kui tegin raamatu kaanest blogi jaoks pilti:).
Mis mulle meelde jäi? Mõtlema pani hoopis huvitav detail loost Tädi Mari piits ja präänik, kus oligi reaalne näid...e piitsast ja präänikust. Miks see mu tähelepanu köitis? Vist sellepärast, et samalaadset lugu, kus lapsele ihunuhtluse andja hüvitab oma karistustöö, lugesin Erik G Vergi mälestusest Vaimustuse aastad. Seal andis koolidirektor peale peksu poisile raamatu. Kerttu Soansi raamatus annab tädi Mari peale vitsutamist lapsele süüa head ja paremat. Ma vist polegi varem nii otseseid näiteid piitsa ja prääniku teemal tähele pannud. Mõtlemapanev? Kummaski loos ei olnud selgust, kas ja kuidas selline meetod toimis, pigem on selline käitumine meelde jäänud.

Kuid selleks, et lõpetada postitus helgemates toonides, toon siin ära raamatu kõige viimase loo.
Kui koerainimesed kokku satuvad, räägitakse alati palju. Kui keegi räägib palju oma lapsest, tüütab see tavaliselt kiiresti ära, ja kui ta räägib oma lapsest veel hästi ka, siis teised, eriti teised emad, ei kannata seda kaua välja. Oma koerast hästi rääkimine ei käi aga kellelegi närvidele, vastupidi - teised koerainimesed õhutavad rääkijat veel takkagi ja on nõus kuulama jälle ja jälle kasvõi ühte ja sama koeralugu.
Rääkigem siis rohkem koertest:)

Endis-Eesti elu-olu

Mind on alati võlunud, kuidas elati vanasti, mida tehti, söödi, mõeldi. Eesti Kirjandusmuuseumi kogumikust saab päris hea pildi nii 100-150 aasta tagusest elust eesti talutares. Peaks ütlema, et midagi glamuurset seal pole. Peatoiduks oli rokk (tangupudru hapupiimaga), joodi taari ja õlut. Tööd tehti omatehtud tööriistadega. Ühesõnaga kõik tehti ise – majad, riistad, riided ja lapsed. Noh viimased (või õigemini esimene) võisid natuke olla ka mõisaparuni ja...gu, kuid sellest palju ei räägitud.
Elu oli lihtne, töö raske ja meel rõõmus ehk 100% naturaalmajandus.
Minu jaoks uus teadmine oli magamisest. Vanasti ei magatud järjest 8 tundi öösel, vaid magamine oli jaotunud ööpäeva peale. Öisel ajal magati 3-4 tundi, siis ärgati, tehti hommikused toimetused ja magati uuesti koiduund kuni valgeks läks (talveajal siis). Lisaks magati päeval, keskhommikul peale sööki. Aega vaadati rohkem taevatähtede järgi ja kui ilm pilves oli, siis tunde järgi.
Nüüd aga toon ära ühe retsepti kuidas kasutati õlut toiduvalmistamisel.
Peesits. Piim aetakse keema, võetakse tulelt ja valatakse õlut (2 jagu piima, ja 1 jagu õlut) hulka. Siis klopitakse toores muna (toobi piima peale 1 muna) ilma keetmata hulka ja valatakse saiapudi (peenendatud sai) peale. Tehti pühade ja pulmade puhul. Joodi kohvi eest. /lk 187. Algallikas ERA II 58,621 (7)<Halliste khk., Penuja - J.Sarv