Seitsme nimega tüdruk, Hyeonseo Lee

Seitsme nimega tüdruk on kaasa haarav lugu Põhja-Koreast põgenenud naisest (täna 36 aastane) ja tema kangekaelsusest ning sihikindlusest saavutada oma eesmärk – elada inimväärset elu.

Kui me oleme harjunud lugema ellujäämisvõitlusi pigem ajaloolistest raamatutest, siis antud raamatu puhul on tegemist praktiliselt olevikus (väga lähiminevikus, nii kümmekond aastat tagasi) toimunud sündmustega. Tänasel põgenikekriisi ajastul annab see raamat ka võimaluse heita pilk põgenike meeleheitliku eluvõitluse reaalsusesse. Kõik põgenikud on süsteemi ohvrid, kelle lõppeesmärk on jääda ellu ja saavutada parem elukvaliteet. Eriti teravalt tulebki see teema esile Põhja-Korea näitel.

Põhja-Korea on riik, mis pealtnäha tagab oma kodanikele muretu elu, kuid tegelikkuses laseb suuremal osal inimestest vireleda ellu jäämise piiril. Lapsest peale kasvatatakse inimesi olema riigi sõnakuulelikud orjad. Igasugune teisti mõtlemine on surmaga karistatav. Selleks, et kodanike lojaalsus riigile oleks tagatud, õpetatakse lapsi varakult üksteist süüdistama ja üksteise peale kaebama. Seda nimetatakse enesekriitika seanssideks. Õpetaja oli koosoleku juhataja. Lapsed tõusevad korda mööda püsti ja suunavad näpu kaasõpilase peale, et süüdistada kedagi. Süüdistada võis milles tahes. Kusjuures tõsisemate süüdistuste puhul võivad olla fataalsed tagajärjed süüdistava perekonnale. Piisab viitest erakordsetest asjadest, mida kaasõpilase kodus on tähelepandud, et kaasõpilase perekond vangistusse saata. Selline pideva hirmu kasvatamine tagab juba maast madalast igakülgse alandlikkuse ja sõnakuulekuse riigile. Muidugi lisandub sellele lõputu propaganda välistest vaenlastest. Kuna põhja-korealased on praktiliselt muust maailmast ära lõigatud, siis on nad sunnitud uskuma seda, mida neile riik ja riiklik meedia peale surub.

Ometigi ka selles riigis armastavad  inimesed üksteist, sünnivad lapsed, rõõmustatakse elu edenemise üle ning tuntakse rõõmu väikesest asjadest. Olulisel kohal on perekond. Perekond on ainuke, keda saab usaldada. Ka raamatu kangelane, kes puhtalt uudishimust põgeneb oma arust korraks üle jõe Hiina, igatseb peale sunnitud paguluse aastatel kõige rohkem oma perekonda – ema ja venda. Ainult meeletu surmahirm, selle ees, mis juhtub siis kui ta tagasi pöördub, sunnib tal oma pagulusega leppima. Vastutasuks saab ta õudusunenäod ja piinava igatsuse oma perekonna järele.

Mind hämmastas selle noore naise vastupidavus. Muidugi on tema lugu mõneti helgem kui mõnel teisel naissoost põgenikul. Prostitutsioonist, keha müümisest ja muust eneseväärikust alandavatest tegudest ta siiski pääses ja seda tänu oma loomuomasele ohutajule. Siinkohal tuli riikliku kasvatuse käigus omandatud usaldamatus inimeste vastu kasuks.

Pääsenuna ühe režiimi piiravatest raamidest, satub raamatu peategelane ka paguluses olles pideva hirmu ja usaldamatuse maailma. Näiteks peab ta pidevalt vahetama oma nime, et varjata oma päritolu ja suurendada võimalusi (illegaalse) töö saamiseks. Kusjuures raha teenimise eesmärgiks on ainult ellu jäämine, seda nii esmase vajaduste (toit, peavari) katmiseks kui meeletute vahendustasude maksmiseks saamaks illegaalseid dokumente ja muuta oma elukohta (reisida) kui ka aidata oma perekonda. Kusjuures legaalse varjupaiga taotlemine ei ole nii lihtne. Ka sellega kaasneb usaldamatus, vahendajate kasuahnus ja pidev hirm Põhja-Koreasse tagasi saatmise ees. Iga liigutuse eest, mis põgeniku heaks tehakse tuleb maksta. Raamatu peategelane nendib mingil hetkel, et kogu oma pagulase elujärgul (mis kestis 10 aastat) õppis ta igat oma sammu vabaduse poole hindama rahas ja hinna üle kauplema. Kusjuures on ilmselge, et sellistelt nõrkadelt ja abitutelt põgenikelt püütakse kätte saada kõik, mis neil on. Ja võtjad ei ole ainult suvalised vahendajad, aga ka politseinikud, vangivalvurid kui ka muude ametkondade töötajad. Samas toob elu ja saatus helgemaid toone, kui häda kõige suurem, siis leidub alati keegi, kes aitab. Üldjuhul on need sugulased, aga ka sõber kui ka täiesti suvaline austraalia turist/valge mees. See ongi selle loo juures hämmastav, kuidas raamatu peategelane alati leiab lahenduse ka kõige lootusetumates olukordades.

Hyeonseo suurim kangelastegu on muidugi oma perekonna päästmine vabadusse ja nende igatine vaimne toetamine saamaks hakkama normaalses maailmas.  Siin on samuti abiks tema loomuomane nutikus.

Soovitan seda raamatut igati. Raamatust saab teada nii Põhja-Korea elu olust lähiminevikus, pagulusest Hiinas ja pääsemisest Lõuna-Koreasse kui ka lihtsalt ühe perekonna eluloo. Jah kõik muu võib olla, aga perekond ja eneseusk on see, mis toetab ja päästab.