Pariisi lõbusad naised, Raimond Kaugver

 

Vana hea Raimond Kaugver. Elutõed on aegumatud, lihtsad ja arusaadavad.

Paljude mõttemustris viitab raamatupealkiri Pariisi lõbusad naised kui loole kergemeelsetest naistest. Tegelikkus on hoopis muu. See on lugu kahest hakkajast naisest, kes teavad oma väärtust ja vastutavad oma elu edenemisel ise, mitte ei toetu liigselt teistele. Abitutel kodukanadel on sellest raske aru saada.

 

 

Raamatu peategelased Klara ja Veronika on kaks 40 ndates naisterahvast, kes ei ole erinevatel põhjustel abiellunud. Klaral on siiski 6 aastane poeg. 30 aastat tagasi, kui see romaan on kirjutatud, oli selline olukord tegelikult ebatavaline. Tänapäeval pole üksi elavas ja ise hakkama saavas naisterahvas midagi erakorralist. Pigem on see tavaline. Niipalju on maailm vahepeal muutunud või on hoopis muutunud normid ja inimeste suhtumine.

Klara ja Veronika kohtuvad juhuslikult üle aastate. Kuna Klaral on plaan taastada esivanemate talukoht, siis kutsub ta kampa Veronika. Esialgu tundub plaan hullumeelne, kuid järkjärgult muutub asi reaalsuseks. Põhiliseks veduriks on mõlema naise tugev eneseusk, et kõik on võimalik kui tahta. Oma entusiasmiga suudavad projekti kaasata oma tuttavad meesterahvad. Mehi inspireerib naiste söakus ja usk projekti õnnestumisse. Eriti väljendub naiste söekus ja jonnakus siis, kui nad toovad Tartust ahjupotte, sõites kahel päeval sapakaga kolm korda edasi-tagasi kokku 800 kilomeetrit.

Samas on Pariisi lõbusad naised ikkagi armastusromaan. Iga inimene vajab armastust ja hoolimist. Näilisest iseseisvusest hoolimata otsivad ka raamatu peategelased siiski oma ellu püsisuhet, kuid ei lepi esimese ettejuhtuva või suvalise tüübiga. Selles mõttes on Kaugveri Klara ja Veronika targad naised. Nad julgevad elada ja see viib neid edasi. Kui pead ise hakkama saama, siis pole aega viriseda, vaid tuleb tegutseda. Nii on neil maja ehitamisel kui ka suhetes. Sirge otsekohesusega lahendab Klara oma probleemid oma poja isaga. Suutes üle saada oma egoismist, laseb ta poja isa oma ja poja ellu. Veronikas jätkub aga otsustavust ja meelekindlust katkestada suhe elumehest Joonataniga. Lahti on kirjutatud Joonatani hirm armastuse ja seotuse ees. Pidev põgenemine ühekordsetesse juhusuhtesse kui ka nii Veronika lõplik tõrjumine on selle otseseks väljenduseks. Samas on Joonatani depressiooni kirjeldatud kui tüdimusperioodi. Selles suhtes on aeg edasi läinud. Tänapäeval saaks Joonatan ravi ja võib-olla suudaks ka peale seda keskenduda püsivamatele suhetele. Ma ei ole muidugi mingi psühholoog.

Romaanis ongi päris palju juttu nii armu- kui igapäevastest suhetest. Läbiva joonena jääb meelde, kui oluline on üksteisest lugu pidada, olla avatud, aus ja hooliv. Paljud suhteprobleemid lahendataksegi suhteliselt avatult ja julgelt omavahel rääkides. Samas tuleb mitmete probleemide lahendamisel olla paindlik ja leida lahendus jooksvalt. Ilus lugu oli see, kuidas Klara ja Kalev oma pojale teatavad, et Kalev ongi Jorma isa. Kuigi Klara ja Kalev leppisid lõunalauas kokku ühes stsenaariumis, siis tegelikkuses osutus asi palju lihtsamaks. Seega ei tasu üle mõelda. Elu paneb asjad ise paika.

Kui armastus ja inimsuhted on ajast aega suht universaalsed ja midagi uut läbi aastatuhandete pole muutunud, siis igapäevane olme on seda küll. Päris huvitav on lugeda ja saada aimu nõukogude aja inimeste elust (minu mälestused nõukogude ajast on siiski ainult lapsepõlvest). Huvitav on inimeste komme üksteist teietada. Isegi armusuhtes olevad inimesed teietavad üksteist. Või, et töö juures kutsutakse üksteist perekonnanimepidi. Või hoopis igapäevane telefoni kasutus. See, et inimestel ei olnud kodus telefoni oli tavaline, kuid see, et isegi tööjuures ei pruukinud töötajal olla oma telefoni, oli minu jaoks uudiseks. Kasutusel olid ka paralleeltelefonid ehk ühte liini sai kasutada mitu inimest (sai üksteist pealt kuulata). Täna on iga inimene on mobiilitelefoniga laulatatud ja telefon äärmiselt isiklik tarbeese.

Maja ehitamiseks ehitusmaterjale pidi ka tutvuse kaudu sebima. Aga tänapäeval eeldab ka kuluefektiivne ehitamine siiski suhteliselt palju sebimist. Lihtsalt fookus on protsessis teisel kohal kui tol ajal. Nüüd pigem otsitakse, kus saab odavamalt, mitte seda kas üldse saab. Samas pidid Klara ja Veronika ka mõtlema sellele, kuidas jääda ehitamisel olemasoleva raha piiresse. Kui vaja tehti projektis muudatusi ja lepiti puitmaja asemel kivimajaga.

Maja kui oma elu ehitamine ongi tegelikult romaani läbiv sümbol. Maja ei ehitata üksi, samuti ei elata üksi. Klara ja Veronika leiavad alati abilisi, olles samas ise valmis igal pool käsi külge panema. Ei jääda liigselt lootma teistele, pigem tehakse mõni asi isegi just jonnist ise ära tõestamaks, et saab hakkama küll, kui vaja. Näitena saab siinkohal jälle tuua ahjupottide toomise Tartust.

Raamatu lõppmõte on – peaasi, et inimene on rõõmus oma tegemise juures.

Sigmund, David Messer

Midagi erilist ma selles raamatus ei leidnud. Iseenesest oli see ladus lugemine, kuigi psühhoanalüüsi ja Freudi teooriaid käsitlevad kohad olid veidi raskesti jälgitavad. Seda viimast ilmselt siiski seetõttu, et Freudi teooria ei kõneta mind. Pigem tekkis lugemiselamus kahe ajastu omavahelisest võrdlusest ja sellest kuipalju on maailm ja arusaamised asjadest on muutunud. Näitena saab siin tuua lood kohtumisest narkodiileriga või Freudi seiklused sekspoes või jutustus sõdurielust.

 

Mulle meeldis ka loo mõte, et minevikust korraks taassündinud Freudile anti võimalus ellu viia oma ära jäänud tegemisi ning jälgida distantsilt maailma muutumist. Kui iga inimene mõtleks korraks ja küsiks endalt, et mis ta unistusest ja tegemistest jääb tegemata kui ta aeg peatub? Mida teeks teisiti või mida üldse veel teeks või jätaks tegemata kui antaks lisavõimalus täiendava 13 päeva näol?

Kokkuvõttes siiski nendin, et minu jaoks jäi raamatus käsitletavad teooriad kaugeks ja arusaamatuks.

 

Samba Prantsusmaal, Delphine Coulin

Kahtlemata on viimase aja üks põletavamaid ühiskondlikke probleeme Euroopa pagulaskriis. Pagulaste kurvast saatusest räägib ka Prantuse kirjaniku Delphine Coulini raamat Samba. Lugu ongi Malist pärit Sambast, kes on 10 aastat Prantsusmaal pagulasena elanud ja keda ähvardab väljasaatmisoht. Paraku on selle romaani kirjutanud prantslane, kes on osaliselt ette kujutanud, milline võiks olla ühe Aafrikast sisserännanu elu ja tunded. Minu jaoks kõlas see lugu võltsina. Kuidagi väga klišeelikult oli kirjeldatud Samba enda teekonda ning tegemisi kui ka Samba onu elu  Pariisis.

Mõnetise sissevaate pagulaste ja illegaalide karmi maailma siiski see raamat annab. Kasvõi elamisloa olemasolu tähtsus. Ja see dokument ongi sõna otseses mõttes elamisluba, sest kui seda ei ole, pole sul õigust ei tööle, palgale, elukohale ehk sul pole õigust elada. Selle elamisloa saamiseks ollakse valmis varastama, tapma, ühesõnaga kaotama oma inimlikum pool. Nõnda juhtub ka romaani peategelasega. Elu- ja olelusvõitluse pahupool saab helgemaks poolest võitu.

Kohati võltsina tundub Samba ületamatu armastus Prantsusmaa vastu, kuigi kogu tema pagulaselu on möödunud Pariisis. Pariis pole Prantsusmaa. Ma ei usu, et ta armastab seda maad ja kultuuri, pigem on see armastus võimaluse eest kergemalt hakkama saada kui oma kodumaal. Aga nagu ma alguses ütlesin, et see raamat pole kirjutatud pagulase poolt, vaid on Prantsuse kirjaniku ettekujutus, siis rohkem ei saagi tahta.

Ainuke lõik, mis avab kogu pagulaskriisi tegelikku põhjuse on leheküljel 192. Toon selle siin ära:

Ta sorteeris prügi ja mõtles endamisi, et kuni eksisteerib see maailm, maailm, mis teda ei taha, jääb temasuguste olukord täpselt samasuguseks: tahetakse küll nende rikkusi, aga mitte neid endid, või siis ainult nii kauaks, kui neid saab ära kasutada. Troopikameredest püütakse kalad ära, aga kalureid ei taheta, maapõuest ammutatakse maavarad, aga kaevureid ei taheta, kõik võetakse ära, kuid sellest rääkida ei tohi.

 Ja nõnda ongi.

Raudhammas, Indrek Hargla

Mida teha, kui sõidad suvel pikki vahemaid? Mulle soovitati kuulata järjejuttu http://vikerraadio.err.ee/v/jarjejutt/saated/4f9b9c4e-95c7-4a49-bc39-87a174e41996/jarjejutt-indrek-hargla-raudhammas-i.

Väärt soovitus oli, seda ka jutu enda osas. Loo ülesehitus on põnev ja lugu ise lihtsa sõnumiga.

Indrek Hargla lugu Raudhammas viib seiklema erinevatesse ajastutesse. Lugu on südamehäälest ja igatsusest lihtsa elu järele. Loo minategelaseks on noor abielumees hüüdnimega Raudhammas, kelle naine Karola on edu poole pürgiv välisministeeriumi ametnik. Lugu algabki sealt, kui Karola saab hea perspektiivika töö Taanis ning mees temaga kaasa läheb. Naine pühendab end oma euroametniku karjäärile, kuid mehele Taanis sobivat tööd ei leidu.  Päris tugeva irooniaga on kirjeldatud peategelase naise Karola karjääri, andes sedasi ninanipsu kõigile ülipüüdlikele euroametnikele. Päris kahju on sellistest oivikutest, kelle elu on memodes ning ettekannetes. Isegi õhtustel vastuvõttudel püütakse innustunult rääkida tööst saamata aru, et tegelikult elavad mujal maailmas ka tavalised inimesed, kes huvituvad jalgpallist ja muudest lõõgastavatest tegevustest. Paraku just selline kuivik oivik peategelase abikaasa on. Pole siis ime, et mees tunneb end hüljatuna ja hakkab kohalikus baaris õhtuti aega veetma. Seal tutvub ta ajaloost huvitatud seltskonnaga. Koos uute sõpradega harjutatakse mõõgavõitlust kui ka vibulaskmist. Ükskord kutsuvad uued sõbrad mehe kaasa ühte mereäärsesse vanasse hütti. Sellest hütist viib "aken" 1000 aasta tagusesse aega. Nõnda hakkabki mees käima oma uute sõpradega teises ajas. Nad võitlevad seal, armastavad, teevad rasket maatööd, sulatavad rauamaaki jne. Selles teises ajastus käies avastab mees taas elu ja selle mõtte. Väikest põnevust on sisse toodud asjaoluga, et seal teises ajastus elab Eesti päritolu naine, kellega tekib ka peategelasel suhe. Paraku on 1000 aastane aeg julm ja igapäevased on röövretked. Nii satuvad röövretke ohvriks ka mehele teises ajastus kallid inimesed. Lugu lõppebki, et mees pöördub alatiseks 1000 aasta tagusesse aega, lootes, et naine, kelle juurde ta tagasi läheb, on ikka veel elus.

Hea meelega kuulaks/loeks järge sellele loole. Mis sai edasi? Aga ka seda, kuidas sattus Gunda sinna kaugele maale ja mida ta Eestist mäletab?

 

Nõiaprotsessid Eestis, Aarne Ruben

Tegemist on päris kurja ja õõvastava raamatuga. Kahtlemata kiitus autorile, kes on teinud põhjaliku uurimustöö nõiaprotsessidest nii Eestis kui teistes Euroopa riikides. Kuid kahjuks ei ava teos „nõianduse“ päris tausta. Keskendumine ainult ühepoolselt nõidade piinamisele ja säilinud kohtutoimikute sisu tutvustamisele, jätab see selle põneva rahvakultuurilise teema käsitluse liialt ühepoolseks. Muidugi teeb "nõianduse" tausta avamise keeruliseks asjaolu, et tõendusmaterjal on samuti ühepoolne ehk ristiusu juurutajate poolt kirja pandu. Ilmselgelt oli nõiaprotsesside näol tegemist ristiusu verise peale surumisega põlisrahva(ste)le. On ju teada, et igatsugu režiimide juurutamiseks on kasulik tekitada rahvas hirmu ning kõrvaldada autoriteedid. Sellisel juhul toimub alistumine kiiremini. Nii võttis maarahvas omaks ristiusu ja surus alla oma põlise eneseusu maasse ja loodusesse. Looduse austamine sai ju rängalt karistatud.

Teine teema, mis raamatus läbi kumab, on libahundi teema. Päris selgust, mida tegelikult libahunti jooksmine tähendab, ei olegi. Eesti kirjanduses viitab libahunt millelegi võõrale, kuid vabale. August Kitzbergi teos Libahunt ju seda mõtet kannab. On seal Tiina kui võõra ja vabahinge esindaja. Ilmselge on see, et materiaalne ja füüsiline libahunti jooksmine ei olnud. Pigem oli see hingeseisund või vaimne rännak. See võis olla hea, see võis olla halb. Kuna põlisrahvaste usundi juurde kuulub šamanism kui hingeränd, siis võis libahunti jooksmine tähendadagi vaimset rännakut. Seda võidi teostada nii vastavate taimede abiga või abita. Samuti kuulub hingerännu juurde tootemlooma otsimine ja temalt abi palumine. Tootemlooma kohtame kõigi põlisrahvaste usundites nii siin- kui sealpool maakera. Seega pole libahunti jooksmises midagi müstilist, vaid see on eneseusu tugevdamise meetod. Ja see just ristiusu peale surujatele ei meeldinud. Enesse uskuv inimene ei kuula kiriku sõna ja ei allu uutele dogmadele. Seega tuli kõik, mis oli loomulik, maha suruda ja asendada usuga välistesse jõududesse.

Kuna nõiaprotsessi toimikutes siiski avaldub mingil määral vanarahva usu aluseid, siis oleks oodanud pigem, et läbi nendes toimikutes sisalduva informatsiooni oleks toodud rohkem selgust vanarahva usundisse ning vähem keskenduma sadistlikele piinamiste kirjeldustele.

Harold Fry uskumatu palverännak, Rachel Joyce

Mulle see raamat meeldis. Oli selline kiire ja kerge lugemine, kuid mitte pinnapealne. Selles loos oli mitmeid kihte ja mõtlemapanevaid tahke. Kui palju me tegelikult oma elust osa saame ja kui palju me usaldame oma elu? Pigem on mõnus uimelda mugavustsoonis, kus ei pea midagi muutma ega võtma vastutust. Peites pea liiva alla tekib tunne, et ahistavaid probleeme pole ja neid ei pea lahendama. Isegi võõrandumine oma lähedastest ei sunni väljuma oma loodud mullist. Hea on olla oma igapäevases tuttavas rutiinis. Teha oma tegemisi kindlaks määratud ajal ja viisil. See on turvaline. See võibki õige olla, kuid vähestel on hing rahul, kuid muutusi kardetakse. Sama on ka Haroldi ja Maureeniga. Jäänud tukkuma oma mõttetu elu rutiini ning klammerdunud oma unistustesse ning eitades tegelikke probleem on nad kaotanud oma suhte kui ka iseenda. Kuni üks päev saab Harold kirja.

Harold Fry uskumatu palverännak algab juhuslikult. Selles pole midagi planeeritut, ainsaks ajendiks üks kiri vanalt vähki surevalt raamatupidajalt, endiselt kolleegilt. Harold lihtsalt läheb liikvele, samm sammult. Alguses vargsi, kuid mida aeg edasi seda kindlamalt. Rännaku edenedes hakkab lugeja ees lahti rulluma Haroldi elu ja ajendid, mis teda tegelikult liikvele sundisid. Paralleelina jookseb kõrval tema abikaasa Maureeni toimetulek üksinduse ja igatsusega. Harold kohtab oma rännakul väga erinevaid inimesi, nii häid kui halbu. Igal ühel on täita mingi roll, anda edasi miski sõnum.

Loo ülesehitus oli kui liikumine üles ja alla mööda siuglevat teed. Oma emotsioonidega haaras see lugu kaasa. Haroldi kasvav enesekindlus ja paranev füüsiline vorm pani ennastki tundma paremini. Vahepealsed enesekaotused mõjusid rusuvalt. Eriti rusuv ja ängistav oli lugeda seda osa, kus Haroldiga liituvad nn tema fännid. See osa pani mõtlema kiibitsejate väsitava mõju üle inimese elus. Samas oli ka neil kaaslastel oma põhjus, miks nad soovisid osa saada Haroldi rännakust. Samuti oli see massirännaku kirjeldus paras ninanips kõigile neile, kes afišeerivad oma palverännakuid avalikkusele kui midagi erakordset või loodavad, et selline rännaku avalikustamine muudab neid paremaks (teiste silmis). Oma põhiolemuselt on palverännak sügavalt isiklik minek ning teistel pole sellega miskit pistmist. Rännakule minnakse, kas siis oma pattude kahetsemiseks ja/või enese leidmiseks/abi /andeks palumiseks. Seda mõtet kannab ka tegelikult Haroldi rännak. Suurema osa loo vältel see tegelik põhjus siiski ei avaldu, vaid pigem aimub. Kuni raamatu lõpuni püsib pinge ning alles lõpusirgel avaldub tegelik põhjus, mis Haroldi liikvele ajas. Selles suhtes on see aus lugu.

Raamat lõpeb naeruga. Naer vabastab.

Harry Augusti esimesed viisteist elu, Claire North

Varraku teise ühislugemise raamatuks osutus taaskord põnev ulmeline fantaasialugu taassünnist ja lõputust elude jadast.

Mind võlus kirjaniku käsitlus taassünnist ja reinkarnatsioonist. Nimelt ei ela hing mitte mitmeid järgnevaid ja erinevaid elusid lineaarses ajalises võtmes, vaid elude korduvus on toodud alati samasse aega. Surematu hing sünnib alati samal ajal ja samas kohas. Lihtsalt elu, mis järgneb, on igakord erinev. Mida elu edasi, seda kogenumaks hing kasvab. Kuid selles on nii head kui ka halba. Sureb keha, kuid ei sure mõistus.

Harry August on kalatšakra, urobor, ta on surematu hing, kes sünnib taaskord ikka ja jälle. Ja ta ei ole ainuke omataoline. Selliseid hingi on veel ja nad kogunevad Chronose klubis. Klubi liikmete ülesandeks on üksteise vastastikune aitamine tulemaks toime taassünni painega. Samuti jätavad klubiliikmed üksteisele üle aegade sõnumeid. Lisaks tulevad sõnumid tulevikust. Kui surematu hing taaskord sureb, siis tuleb tema juurde väike laps ja annab edasi sõnumi tulevikust, et surematu hing saaks omakorda minevikus taassündides lapsena anda sõnumi edasi järgmistele surijatele ehk minevikus sündijatele. Selline tagurpidi jada. Harry Augusti elu(d) keerabki pea peale selline sõnum. Nimelt taaskord surres peale üheteistkümnendat elu tuleb ta voodi juurde väike tüdruk ja ütleb, et „Maailma lõpp läheneb“ ja palub selle sõnumi anda minevikku edasi. Sellest sõnumist algab Harry võitlus.

Raamatu alguses keskendub loo jutustaja, kes siis ongi Harry August, oma esimestele eludele ja selgitab pigem elude korduvuse seaduspärasust ja reegleid. Nimelt kui muidu taassünni teooria kohaselt inimene unustab oma eelmised elud, siis antud raamatus taassündijad mäletavad väga täpselt oma eelmisi elusid ja sealt kogetud ja õpitud tarkusi. See on ühelt poolt hea, aga teiselt poolt halb. Mõned neist hakkavad end pidama jumalaks. Kuigi taassündijad (kalatšakrad, uroborid) ei suuda siiski kontrollida toimuvaid sündmusi, proovivad nad seda ikkagi. Ja seda läbi tehnikaarengu kiirendamise. Võttes kaasa varasematest eludest saadud teadmised, hakkab Harry Augusti sõber ja vaenlane Vincent arendama välja kvantpeeglit, mis aitab mõista kogu universumit ja annab vastused kõikidele küsimustele. Esialgu tundub ju selline mõte tore, kuid tegelikult kätkeb see endas maailma lõppu, sest saades vastused kõikidele küsimustele on ju maailm valmis.

Raamatu teises pooles Harry August alustab Vincenti vastu võitlust. Paraku ei õnnestu see tal ühe eluga. Ta peab mitmeid kordi taassündima, kuid igakorraga saab ta tegevus sihilikumaks. Vahepeal õnnestub Vincentil isegi peaaegu kõik teised taassündijad kõrvaldada. Nimelt saab taassündija muuta ohutuks, kustutades ära ta mälu. Vincent püüab Harryga sama teha, kuid ebaõnnestub alati. Lõpuks kavaldab Harry hoopis Vincenti lihtlabaselt üle, saades juhuslikult teada tema sünniaja ja koha. Taassündija on võimalik lõplikult hävitada, kui on teada tema sünniaeg ja koht. Harry õnneks sünnib Vincent temast igakord seitse aastat hiljem.

Raamatu teebki haaravaks kirjaniku lennukas fantaasia ja omapärane käsitlus taassündidest. Lisaks keskendub ta aga ka täiesti tavalistele inimsuhetele. Harry sünnib vallaslapsena, kelle ema sureb sünnitusel ja kelle isa perekond annab kasvatada kasuvanematele. Läbi elude painab Harry suhe oma pärisisaga. Mõnes elus kirjutab Harry oma pärisisale kirja, kus paljastab talle, et ta teab oma päritolu. Mõnes muus elus jälle hülgab ta oma kasuperekonna kui ka päritolu perekonna juba päris lapsena, põgenedes Chronose klubi liikmete abiga kodunt. Kuid alati on Harryl mingi seletamatu igatsus oma vanemate järele, kuigi nad on seda ainult bioloogiliselt, kes on andnud tema surematule hingele keha.

Teine suhe on Harryl ühe armastatud naise Jennyga, kes on küll lineaar ehk tavaline surev hing. Kuid kuna Harry sünnib samasse aega koguaeg tagasi, siis mõnes elus on ta Jennyga abielus. Kuid kui Vincent kord jälle soovib Harryle koha kätte näidata, siis hoopis ise abiellub Jennyga. Sellega väljendab Vincent selget üleolekut ja oma võimu Harry suhtes. Harry samas kasutab Vincenti võitmiseks ka kõiki lubatud ja lubamatuid võtteid. Olles ühtaegu alandlik kui alatu.

 Alatud ja ebaeetilised on taassündijad nagunii. Näiteks kasutavad nad oma elude finantseerimiseks teadmisi lotovõitudest või kihlvedudest. Üks õige taassündija ei hakka end vaevama elus püsimiseks vajaliku raske tööga, vaid pidutseb ja elab hõlpu. Lihtne on ju teenida raha varasemast elust saadud teadmistega tuleviku kohta. Kui Harry esimestes eludes hakkab rääkima tulevikust, siis topitakse ta hullumajja või satub ta eriuurimise alla. Hiljem on Harry kavalam ja hoiab teadmised endale ja kasutab neid omakasu eesmärgil.

Kuigi raamat oli haaravalt kirjutatud ja lugu mitmekesine, siis väga tugevat sõnumit sellest loost välja ei tulnud. Samuti tundus mulle, et kirjanik väsis lõpupoole ära ja lõpp kujunes rohmakaks. Lisaks oleks oodanud kvantpeegli filosoofilisemat käsitlust. Loo tugevus oli nn taassündijate elu kirjeldus, kuid nõrkuseks taassündijate mitmekordse sündimise mõtestatus ja sõnumi puudus.

Ilma sügavamat tagamõtet taga ajamata on see raamat põnevalt üles ehitatud fantaasialoona lugemiseks täiesti lahe ajaviide.