pühapäev, 29. november 2015

Oravlohe, MS


Täna ma jutustan ühe loo Oravlohest.
Elas kord seitsme maa ja mere taga Oravlohe. Ta elas seal täitsa üksi, sest ta ei teadnud, kas ta on orav või on ta lohe. Oravlohe hüppas päevad läbi oksalt oksale ja kolas koobastes ringi. Ta päevad olid täis põnevust, sest iga päev oli iga puu uus ja igas koopas mõni avastamata nurgatagune. Kuid sisimas oli Oravlohe kurb, sest tal polnud ühtegi sõpra, sest ta ei teadnud, kas ta peaks sõbrustama oravatega, kes hüppasid puudel või lohedega..., kes elasid koobastes. Kellegagi polnud oma rõõmu jagada.
Kord ühel päeval sattus ta teele jänes. Oravlohe polnud kunagi jänest näinud. See oli üldse õnn, et ta jänest märkas, sest kuidas sa saad midagi näha, mida sa ei tunne. Aga seal ta seisis, väike valge jänes, sabaots tarmukalt püsti ja kõrvad tuules loperdamas. Jänes vaatas oma arukate silmadega Oravlohele otsa ja ütles „Ma tulin sinu juurde, sest sa tunned end üksi.“. „Aga jänes,“ vastas Oravlohe „ma pole ju üksi. Mul on puud ja mul on siin koopad. Jah, mul pole ühtegi sõpra, kellega oma rõõmu jagada.“. Jänes vastas „Sellepärast ma tulingi. Sa oledki teistsugune ja sa ei pea sellepärast olema kurb ja üksi. Tegelikult on sul kaks korda rohkem sõpru kui oravatel ja lohedel kokku. Nad kõik on su sõbrad. Ma annan sulle ühe merekarbi, see hoiab sind julgena, kui lähed oravaid ja lohesid mängima kutsuma.“ Nõnda ütles väike, valge jänes ja kalpsas sabatutti välgutades minema.
Ja kui Oravlohe veel surnud pole, hoiab ta väikest merekarpi enda ligi ja tal on palju sõpru.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar