Sõjas ja armastuses, Boris von Uxkull

Sõjas ja armastuses, sellist pealkirja kannab Boris Uxkulli päevaraamat Napoleoni ajastust. Tõeliselt põnev ja ilus lugemine noore Eesti päritolu (Vigalast) baltisaksa noormehe sõjakäikudest Vene- Prantsuse sõjas (1813-1815) ning hilisemast õpingutega seotud reisist Doonau äärde ja Itaaliasse.
Mis teeb siis sõjakirjeldused põnevaks ja ilusaks? Kindlasti mitte kirjeldused sõjast ja sellega kaasnevast valust ja kannatusest. Pigem see, mida noor sõjamees nägi ja koges hoolimata ...sõjast. Kuna päevikupidaja (raamat ongi Boris Uxkulli päevikud sellest ajast) on noor ja kuum mees, siis kätkeb ka isiklik päevik kirjeldusi naisvallutustest. Nende kirjeldus on ühetimõistetav, kuid kordagi mitte labane ega naisi alavääristav. Tõelise džentelmenina laseb ta pigem aimata oma vallutuste hurmavust kui lajatab otse.
Lisaks naisseiklustele sisaldab päevik lummavaid ja vähem lummavaid loodus kui eluolu kirjeldusi tolle aegsest Euroopast alates Moskvast kuni Pariisini välja. Silme ette kerkivad reljeefsed kesk-euroopa maastikud. Kirjeldatakse sõjateele jäävate inimeste eluolu. Eriti jõhkrad on kirjeldused, kui vene sõjavägi on sunnitud taganema ning taganemisel hävitatakse kõik, mis teele jääb. Talupoegade hütid põletakse, vili tallatakse ja kaevud mürgitatakse. Kõikjal on lagunevad laibad ja jõhkralt haavatud sõjamehed. Kogu selle koleduse lõpuks kui taganedes jõutakse Vilnosse, leiab taas aset šarmantne seiklus öömaja 23 aastase lesest perenaisega, kellega vahele jäädes trööstib Boris ka lese toatüdrukut. Ja nõnda segi sõjakäikudega on kogu sõjapäevik vürtsitatud erinevate armulugudega. Sõjamehest Casanova jääb alati oma naissuhteid kirjeldades diskreetseks, kuid tolleaegset aega arvestades on ta siiski üsna julge. Korra tal siiski läheb armumängudes halvasti, kui juba peale Pariisi võidukat vallutamist leiab ta end ühel joomapeo järgsel hommikul pesunaise voodist, saades kingituseks kaasa karmi suguhaiguse. Peale seda tõmbu noormees veidi tagasi.
Raamatu teine päevik kätkeb endas Borisi õpingute aega Saksamaal ja Austrias. Kuid päevik pigem kirjeldab tema rännakuid koos kauni Helenaga, kellega seob siiras armastus, kuid kellega ta tolle aegsete reeglite kohaselt abielluda ei tohtinud. Nõnda nad reisivad valenimedel all valeabielupaarina Itaaliasse. Hoolimata sellest, et Helenast ei saa tema naist, hoolitseb Boris tema eest. Kahjuks päevik lõpeb ning hilisemalt pole ka kuskil jälge, mis tegelikult Helenast sai. Boris elas aga oma elu lõpus Vigalas ja pidas mõisa. Lõpuks alles 50 aastaselt alistus ta ja abiellus, kuid lapsi tal ei olnud.
Soovitan kindlasti lugeda neid päevikuid, sest need on kauni sõnastuse ja stiiliga kirjeldused tolle aegsest Euroopast.