London: Lühibiograafia. Peter Ackroyd

Vähe on kirjutatud põhjalikke ja huvitavaid raamatuid linnade ajaloost. Londoni: Lühibiograafia on üks neist. Kohe ütlen ära, et tegemist on väga vägivaldse ja tumeda looga. Mingit glamuurset ajalugu ja kirjeldusi ilusast elust oodata ei maksa.

Minu jaoks see isegi nii üllatav ei olnud, sest kunagi esimest korda Londonit külastades olin hämmelduses, kui palju nad fännavad kuritegevust ja õudusi. Piisab ju mõelda Londoni muuseumitele. Madame Tussaud muuseumis on eraldi osakond kurjategijatele, rääkimata eraldi Londoni vangikongidest jne. Sõjakas rahvas, sõjakas minevik.

Raamatust London: Lühibiograafia saab hea ülevaate ühe maailma linna kujunemisloost. Päris algselt on ju London rajatud druiidide pühapaikadesse ja allikatele. See loob Londoni ümber veelgi rohkem salapära ja põnevust. Samas pole sellest roomlaste eelset ajast erilisi märkmeid säilinud ning  arheoloogilised varemed ja ajaloolised andmed pärinevad pigem juba Rooma-aegadest. Peale roomlasi asustasid linna saksid, siis taanlased ja lõpuks marssisid sisse normannid. Nii see linn läbi sajandite arenes ja kasvas kandes endaga kaasas vägivalla pitserit. Kes on lugenud Charles Dickensi raamatuid, see teab, kui vägivaldne, räpane ja lootusetu elu Londonis oli. Kuritegevusest, mustusest, pimedusest ja kõigest muust halvast kirjutab ka Peter Ackroyd. Kohati oligi seda raamatut raske lugeda, sest palju ikka jõuab niigi igapäevase negatiivse uudistevoo kõrval lugeda meelelahutuseks vägivallast. Samas maalis kirjaniku mahlaks stiil koos ajalooliste faktidega elava pildi Londoni elust läbi sajandite. Ning kui mõelda, et inimesed on selles linnas elanud sajandeid ja linn on pigem kasvanud kui kahanenud, siis ilmselt on selles elus ka midagi ilusat ja lootust andvat ning armastusväärset. Samas sellest Ackroyd eriti ei kirjuta. Seetõttu tuleb antud raamatut lugedes leppida Londoni süngema poole tutvustusega. Maailma rahanduskeskuse staatus juba isegi räägib linna külgetõmbavusest. Seal, kus on raha ja võim, seal on ka vägivald ja pahelisus.

Suurele Londoni fännile võib seda raamatut soovitada kui giidi kolamaks Londoni tänavatel. Autor kirjeldab tänavate ja kvartalite kaupa Londoni räpast minevikku. Nii võib kolada ajaloo hämarates pubides, klubides, turgudel aga ka kodudes, saada osa keelatud seksist, ohjeldamatust joomisest, vangide elust, kelmustest, aga rahutustest kui ka kurikuulsast 1666. aasta tulekahjust. Kindlasti on palju sellest ka ülekandunud tänapäeva, kuid kas me tahame sellest teada?

 

 

Võluv soolestik. Kogu tõde ühe alahinnatud elundi kohta. Giulia Enders

Armastus käib kõhu kaudu. See on nüüd siis tõestatud. Võluv soolestik on põhjalik raamat meie siseelust ja annab tervikliku pildi, mis toimub meie seedesüsteemis ning kuidas see, mis toimub kõhus, mõjutab mõtlemist ja üldist vaimset heaolu.

Mulle meeldis nii raamatu stiil kui ka kujundus. Lihtsas keeles ja näidetega oli selgitatud seedeorganite tööd ja funktsioone, illustratsiooniks ülilahedad joonistused. Harva saab lugeda põnevalt ja arusaadavalt kirjutatud meditsiiniteemalisi raamatuid, isegi kui need on kirjutatud populaarteaduslikus võtmes. Võluvat soolestikku lugedes ei hakanud kordagi igav ning kuigi esitatu oli väga infotihe, oli see kergelt loetav ja arusaadav. Raamatu lugemise lõppedes tundsin, kuidas ma armastan oma soolikaid ja kuidas ma soovin, et nende elu oleks kerge ja rõõmus. Siinkohal on sellesse soovi sisse kodeeritud tugev annus egoismi, sest tõesti sellest mida ja kuidas me sööme, sõltub meie füüsiline kui ka vaimne heaolu.

Võluv soolestik on raamat seedesüsteemi ehitusest ja iga seedeorgani tööst suust jämesooleni. Kohe alguseks märgin, et lisaks soolikatele on põhjalikult lahti räägitud ka seedimise finaal ehk kakamine. Kuidas seda toimingut õigesti teha, kui ka seda, mida räägib meile seedimise lõppprodukt ehk kakajunn. Ei ole seal midagi piinlikku ega silmi maha löövat. On ju tegemist elutegevuse olulise osaga. Ja muidugi on iga lõppprodukti kvaliteedi sünnis oluline, mis eelneb ehk toit, mis mõjutab lõppprodukti olemust.

Raamatu teine peatükk on pühendatud närvide ja soolestiku koostööle. Kas te teate, et depressiooni põhjused ja ravivõimalused ei ole mitte ajus, vaid hoopis kõhus. Nimelt õnnehormooni ehk serotoniini ei toodeta mitte ajus, vaid hoopis soolerakkudes. Seega meeleolu parandamine algab hoopis toitumise jälgimisest. Ajul on lihtsam tööd teha kui kõht on korras. Muidugi saab õigest toitumisest abi ka teiste närvidest põhjustatud soolestiku hädade vastu. Igasugune stress aktiviseerib seedimist takistavad närvid. Pingelistel aegadel sööme palju kiiret heaolu tekitavaid toite. Algul tundub, et me lõõgastume ja saame lohutust, kuid see tunne on petlik. Näiteks alkoholi lõõgastav mõju algab soolestiku närvidest ja jõuab alles siis ajuni. Samas liigne kogus alkoholi mõjub organismile kurnavalt ja tekitab hoopis probleeme juurde kui vähendab neid. Heaks näiteks  on joomise järgne kassiahastus järgmisel hommikul, muidugi lisaks kohutav enesetunne. Esialgu tundub, et need halvad mõtted tulevad meie peast, kuid tegelikult on halbade mõtete allikaks mürgitatud seedesüsteem. Seega äkki alustaks murede lahendamist hoopis teisest otsast ehk tasakaalustatud toitumisest ja mitte haarates kohe veinipudeli järele.

Kuid mõtlemise parandamisega saab ka toitumist parandada. Leheküljel 132 ja 133 on juttu ärritunud soolesündroomist. See on keeruline haigus, mida on raske tuvastada, kuid mille mõjud võivad olla suht kurnavad. Tihtipeale peituvad põhjused hoopis närvisüsteemi talituse häiretes ning lihtsa soolefloora parandamisega abi ei saa. Siinkohal soovitab raamatu autor soojalt psühhoteraapiat, öeldes, et: Tõeline psühhoteraapia mõjub närvidele nagu ravivõimlemine. See lõdvestab pinges kohad ja õpetab kuidas liikuda tervislikult - neuronite tasandil.

Raamatu kolmas peatükk on pühendatud mikroobide maailmale. Mõni bakterifoobik langeks kohe surnult maha, kui saaks teada, kuipalju me tegelikult igasugu mikroobe, baktereid endaga kaasas kanname. Samas on enamus neist nn "head" bakterid, mis aitavad meil oma elutegevust kvaliteetsena hoida. Kas te teate, et 80% meie immuunsüsteemist asub soolestikus. Nii, et taaskord tõdemus, et meie hea tervis sõltub sellest, mida süüa. Samuti algab soolefloora areng juba inimese sündimisel. Raamatust selgus, et vastsündinud, kes sünnivad nö loomuliku sünnituse käigus, saavad kaasa parema immuunsüsteemi, kui need lapsed, kes sünnivad keisrilõikega. Alles 7. eluaastaks soolefloorad ühtlustavad. Kuidas siis niisama igapäeva elus omandada häid soolebaktereid? Selleks soovitab raamatu autor süüa hapendatud toite - värske hapukapsas, hapukurgid, juuretisega leib, juust, oliivid. Samas äädikaga tehtud toite ei soovita, kuna marineerimisel head bakterid tapetakse.

Sellest raamatust võibki kirjutama jääda, kuid pigem, et lugeda seda kokkuvõtet, soovitan hoopis ise seda raamatut lugeda. Saab palju head ja kasulikku infot oma igapäeva elutegevuse korraldamiseks. Hoolige oma kõhust ja nii hoolite iseenda heaolust.

Kuu, Mikk Sarv

Rõõmuga tervitasin Mikk Sarve uut raamatut Kuu, kuna olin mõni aeg tagasi just mõelnud, et kuskilt võiks lugeda kuu kohta lugusid. Hea kerge ja huvitav lugemine oli. Päris teaduslik kuuuurimise alane raamat see ei olnud. Samuti polnud see ka pärimuskultuuri alane uurimus kuust. Pigem oli see raamat kuust iga nurga pealt. Silmailu lisasid Martin Välliku lummavad pildid raamatu peategelasest.

Tegelikult palju me tänases valgustatud igapäeva elus kuud üldse tähele paneme? Kõige rohkem vast täiskuu ajal, kuid siis vaatame ka seda niisama ja imetleme tema ilu ja vahest ka maakera peegeldust kuupeal. Oma elu ja tegemisi kuu järgi sättida on paras väljakutse ja harjutus. Olen isegi sellest mõelnud, aga mitte kunagi selleni jõudnud. Ikka tegutsen selle järgi kuidas aega on, mitte kuidas kuu on:)

Vanasti elatigi päikese, kuu ja tähtede järgi. Minu jaoks täiesti uus info oli vanade eestlaste viie päevane kuunädal ja sellest kuuenädalane kuutsükkel. Kuu on kuueosaline. Üks kuutsükkel (29,5 päeva) jagunes kolmeks pehmeks (mäda) ja kolmeks kõvaks ajaks. Üks kuunädal märgib kuufaasi. Kuufaase märgiti meile tuntud nelja (kaheksa) asemel kuus. Need on kuuloomine, noorkuu ehk kasvava kuu kõva aeg, kasvava kuu pehme aeg, täiskuu, kahaneva kuu pehme aeg, vanakuu ehk kahaneva kuu kõva aeg.

 

 

Kuu kõvade ja pehmete aegade järgi elati ja toimetati. Kuu kõval ajal rasv pritsib panni peal. Kõval ajal lõigatud puu ei mädane ja haavad ei lähe halvaks. Pehmel ajal pügati lammast. Pehmel ajal pestud pesu saab puhtam, aga ka ihu jääb pehmem. Segadus on külvamisega. Leheküljel 101 on öeldud, et kõval ajal külvatakse teravili ja kõik muu, mis pääle kasvatab. Pehmel ajal pandu mugulaid. Kümme lehte edasi on kõik vastupidi. Leheküljel 113 on öeldud, et pehmel ajal külvati teravili ja üldse seda, mis maa peale saaki annab. Lk 112 on öeldud, et kõval ajal pandi kartuleid ja külvati üldse kõik, mis maa sees saaki annab.

Ma ei tea, kuidas selle kuuenädalase kuuga tegelikult oli? Raamatu lk 178 toodud mõistatused käivad ikka nelja nädalase kuu kohta. Nt Eläp maailma algusest ja ei ole veel viienädalanegi? Kaks nädalat kasvab, kaks kahaneb. 

Rohkem tähendust on pööratud kuu kasvamisele ja kahanemisele. Sellekohaseid tõeks pidamisi on jõudnud ka tänasesse päeva. Siiani öeldakse, et kahaneva ehk vana kuu ajal tuleb koristada ja tegelda kõigega, millest soovitakse lahti saada. Noore kuu ajal tuleb tegeleda asjadega, mis vajavad edenemist ja kasvamist. Noores kuus istutatakse see, mis kasvab maa peale, vanas kuus, mis kasvab maa alla.

Kuufaasist sõltub ka kuu tõusmis- ja loojumisaeg. Kasvav kuu on paremini jälgitav enne südaööd ja kahanev kuu pärast südaööd. Täiskuu liigub üle taeva otse päikese vastas: kui Päike loojub, tõuseb Kuu ja kui Kuu loojub, tõuseb Päike (lk 121). Polaaröö ajal Kuu ei looju ja polaarpäeval Kuu ei tõuse.

Ma jääkski sellest raamatust ja Kuust kirjutama. Nii põnev on ja sunnib palju rohkem kuud uurima. Lõpetuseks aga panen Mehhikos asuva Teotihuacani kuutempli otsas tehtud pildi.

 

Eestlase eluring, Marju Kõivupuu

Meie kiirelt globaliseeruvas ja üha sarnasemaks muutuvas maailmas on sageli turvaliseks kodu- ja pidepunktiks oma rahva kombed ja traditsioonid. Nende säilitamisel ja jagamisel teeb tänuväärset tööd Marju Kõivupuu.

Eestlase eluring jälgib inimese elukaarega seotud põhisündmusi alates sünnist surmani. Lisaks väga vanadele kommetele ja tavanditele on sisse toodud ka tänapäevaseid rituaale. Esialgu oli üllatav lugeda, et nii mõnegi tänapäevase tava kirjelduse allikaks oli interneti foorum. Kuid siis tabasin, et see ongi rahvapärimus, mis vanasti liikus suust suhu, mis nüüd liigub läbi neti. Lihtsalt suhtlusviis on teisenenud.

Raamatule lisavad väärtust rikkalik pildimaterjal nii autori enda isiklust pildipangast kui ka ERM-i arhiividest. Alati on põnev lisaks lugemisele vaadata pilte. See teeb justkui läbitava materjali veelgi rohkem taibatavamaks. Üks asi on lugeda ja ette kujutada, kuidas oli, aga pilte vaadates saad justkui loetu elustub täielikult.

Pool raamatust on pühendatud surmaga seotud rituaalidele ja matusekombestikule. Õigupoolest soovinudki autor alguses avaldada raamatu surma ja matustega seotud kombestikust, kuid see olevat tundunud olevat liiga sünge ja sestap sai juurde toodud ka teised inimese elukaare sündmused. Samas on ilmselt surma ja matusega seotud kombestik kõige rohkem kadumas. Alates fotograafia (ja tänapäeval kõikide muude jäädvustamist võimaldavate tehnoloogiate) võidukäiguga on inimese elukäik säilimas visuaalselt. Piltide, videote, helisalvestite jms kaudu elavad inimesed igavesti või vähemalt seni kuni säilivad pildid ja failid. Vanasti kahjuks elasid teisele poole lahkunud inimesed edasi ainult lähedaste mälestustes.  Ja selleks, et mäletada ja hoida lahkunuid oma meeltes, tuli läbi viia erinevaid rituaale ja kombeid.

Läbikäidavad toad, Katrin Johanson

Läbikäidavad toad oli kiire ja lihtne lugemine. Veidi meenutas Ira Lemberi romaane. Ira Lember armastab ka kirjutada inimeste huvitavatest saatustest ja elu keerdkäikudest. Kuid sellega see võrdlus ka piirdub. Antud romaanis olid mingi telg nii lool kui ka tegelaskujudel olemas, kuid millegipärast ei joonistunud need lõpuni selgelt välja. Tunda oli, et prototüübid olid elanud põnevat elu, kuid romaanis oleks tahtnud näha rohkem selgemaid karaktereid. Minu jaoks jäid nad hüplikuks ja veidi punnitatuteks. Lugu ise oli kahe inimese Ado ja Elsi läbi elu kulgevast suhtest. Alguse saab nende romaan enne teist maailmasõda, jätkub juhuslike kohtumistena Siberis ja pärast sõda taaskord Eestis. Nende lugu jutustatakse läbi Elsu õe lapselapse silmade läbi.

 

Lindvistika ehk metsa see lingvistika, Valdur Mikita

 

 

 

Valdur Mikita uue raamatu Lindvistika ehk metsa see lingvistika lugemine sujus minu jaoks sujuvamalt kui eelmise raamatu Lingvistilise metsa lugemine. Viimati nimetatut lugesin vast pool aastat, mis on minu jaoks ikka ülipikk aeg. Üldjuhul ma lausa neelan raamatuid. Nüüd minu üllatuseks kujunes Lindvistika lugemine ladusaks ja möödus tavapärases tempos. Huvi pärast võtsin uuesti kätte Lingvistilise metsa ja avastasin, et ilmselt olen vahepealsel ajal „edasi arenenud“. Mikita pead pööritavad mõttelennud olid täiesti jälgitavad ja ma suutsin olla kohal ning nautida mõttekäikude keerutavat ilu ja ehedust. Lingivistilist metsa esimest korda lugedes oli olnud mul pigem tunne, nagu oleks peaga pesumasina trumlisse kinni jäänud ja see loksutas mõtteid edasi ja tagasi ja üles ja alla ning nn rajal püsimine oli paras tasakaaluharjutus. Lindvistikas aga ma nautisin Mikita mõtterännakuid ja tõlgendusi eestlusest ja tema kodust täiega. Iga sõna, iga lause oli lihtne ja peapööritust ei kaasnenud.

Mis mulle siis Mikita raamatutes meeldib? Mulle meeldib, kuidas ta räägib eestlaste usust, kodust, keelest, maast ja tegemistest lihtsalt ja mänguliselt. Me oleme metsarahvas, meie kirik ja pühakoda on metsas, meie kodu on metsas. Metsast me tuleme ja metsa me läheme. Ma olen ikka öelnud, et meie eestlased oleme tohutult rikkad ja seda just meie looduskeskkonna pärast. Meil on veel alles puhas õhk, värske kaevuvesi ja lõputud metsad, sood ja rabad. Toimetades Tallinna kesklinnas kõrgtehnoloogilises keskkonnas on ainult poole tunnise autosõidu kaugusel ( kui mitte veel lähemal) võimalus uidata üksikutel inimtühjadel metsaradadel. Mitte metsaks kujundatud pargis, vaid päris naturaalses metsas. See annab pidet ja hingejõudu. Sellest kõigest kirjutab ka Mikita oma raamatutes ning me peaksime olema rumalad ja lühinägelikud kui me seda ei hinda.

Valdur Mikita raamatutes on midagi sarnast Lennart Meri Hõbevalge lugudega. Kui Lennart Meri viis lugeja rännakule otsima müstilist Ultima Thulet ja eestluse juuri, siis Mikita jalutab läbi tänase päeva ja jutustab meile sellest, mis on just siin ja praegu meie ümber.

Mis mulle kõlama jäi? See on lugu mustikal käimisest. Just mustika peal käimisest. Kirjutasin osa sellest loost ka siia ümber.

 

Oli augusti keskpaik, metsast võis leida veel hiliseid marju. Kükitasin maha ja uurisin mustikapõõsast, mille otsas kõlkus üks tumemustaks küpsenud mari. Mingi ebamäärase aistingu survel hakkasin oma kujutluses mööda mustikavart liikuma. Sõitsin veidi ja vahetasin siis sõiduvahendit. Liikusin esmalt, nagu tuhiseks kiigega läbi õhu, siis hüppasin okste peal, jooksin mööda oksaharusid ja viimaks hoidsin suurt marja süles. See oli nagu keha puudutamine erinevate aistingutega, ainult „seestpoolt“. Äkki kuulsin selgesti meloodilist ja vihisevat heli. Kui selle tantsu lummusest viimaks vabanesin, vaibus ka meloodia.

Sellist tantsu ja ühte saamist loodusega saab kirjeldada ainult Valdur Mikita ja muuta see naudisklevaks ja kaasa haaravaks. Kuid Mikitale kohaselt jõuab ta  mustikaloos välja Kalevipoja radadele ja tema ema Linda põlvnemiseni tedremunast. Selline mõtterännak siis ......... mustikast tedre munani. Tänasest hetkest päris maailma loomise alguseni välja. Polegi rohkem vaja leidmaks sidet möödunud aegadega.

Mikita kirjutab ka eestlaste usust ja julgustab taasleidma oma usk. Meid eestlasi on üldjuhul peetud usuleigeks rahvaks, aga seda minu arvates nö riiklikke või ametlikult tunnustatud uskude koha pealt. Tegelikult oleme põlisrahvana üsna oma usku ja minu arvates on see hea. See päästab meid. Kui enamus uske käsitlevad usuobjekti (subjekti) väljaspool uskujat ehk jumal on meist väljaspool olev ja me peame teda kummardama, paluma jne. Vanaaja eestlaste usk oli suunatud sissepoole ehk uskumisse iseendasse. Nähes kui vähe on inimestes ebakindlust ja eneseusku on viimane aeg tagasi tulla juurte juurde ja leida looduse abil usk iseenda seest. See annab jõudu tulla toime tänases maailmas.

Mikita raamatutest kirjutaks pikalt, kuid läheneva päikese sünnipäeva, talvise pööripäeva tähistamiseks ja pühade vaikuse nautimiseks soovitan hoopis sul ise lugeda nii Lindvistika kui ka Lingvistilise metsa raamatuid ja uidata eestluse radadel.

Loovkirjutamise proovilapid, MS

Pilt aknast – seletuskiri politseile

Kui ma tol õhtul aknast välja vaatasin ei näinud ma esialgu mitte midagi. Novembri esimene külm oli kaanetanud poriloigud ja lumesegune jää heikles tänavalampide kumas. Kell võis olla umbes seitse, sest telekas oli just alanud Kanal 2 Reporter. Aknast välja vaadates jäi paremale auto. No selline vanemat tüüpi, ebamäärast halli värvi. Korraks ma mõtlesin, et see küll pole naabri Peetri oma. Aga kes see neid tänapäeva noorte autosid nii hästi teab ja mäletab. Iga nädal on teistel uued, vahest vingemad, vahest kehvemad. Kumme vilistavad ühtemoodi.
Aga kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis olin jah enne seda mingit kisa kuulnud. Aga, et see kisa autost tuli, seda ma küll arvata ei osanud. Kesse ikka seal pimedas näeb kui keegi kinnises autos karjub.
Ühesõnaga see on kõik, mis ma oskan öelda ja kirjutada. Mina vanainimene, ega ma enam hästi ei näe ega kuule kui keegi võõras autos ära tapetakse.

Pilt aknast – muinasjutt

Elasid kord Pepe ja Topi, kaks väikest hiirepoissi. Nad elasid täitsa kesklinnas ühes pimedas ja kõledas sisehoovis. Ühel päeval ütles Pepe Topile „Hei Topi, lähme rändama. Ma olen kuulnud, et kusagil mujal on ka elu ja parem.“ Topi vastas „Ma ei tea, Pepe. Kas tasub oma nina võõrastesse asjadesse toppida? Mäletad eelmisel aastal läks naabrirott Roti ilma vaatama ja rohkem pole me teda näinud.“ Pepe kuulas Topit ja ohkas „Jah, oleme parem kodus. Suvel näeb korraks päikest ja siis oleme rõõmsad.“ Topi noogutas ja kask hiirepoissi sibasid sabad rõngas vihmaveetoru poole.


Arvamuslugu – Rikkus ei seisne rahas

Me kipume hindama rikkust ainult materiaalsest vaatepunktist lähtudes ja meile tundub kui me ei oma raha mille eest asju osta, siis oleme me vaesed. Palju vähem tähelepanu on pööratud vaimsele ehk mittemateriaalsele rikkusele. Kahjuks vaimsust – elust taipamist, haritust ja empaatiat raha eest osta ei saa. Tõsi, raha eest saab käia kursustel, end arendada, osta raamatuid, käia kinos, nautida kunsti. Kuid, kas see ka reaalselt inimese sisemaalima rikkamaks muudab, sõltub väga palju konkreetsest isikust ja tema avatusest. Ehk siis rikkus, vaimne rikkus ei seisne rahas.

Dialoog – Raamat ja õun

Raamat luges ennast, kuid siis pöördus äkki õuna poole „Kuule õun, mis sa arvad kui sa oleks puu, kas sa oleks siis õnnelikum?“ „Kuule raamat,“ vastas õun veidi pahaselt „mis küsimus see selline on?“ „Kuidas see ei ole küsimus?“ mõmises raamat samal ajal lehte keerates „mina küll mõtlen vahest, kes ma oleks kui ma poleks raamat.“ „Oleks, poleks“ ühmas õun. „Pane ennast parem põlema.“